Raamat on pühendatud Juudi tapatalgute 75. aastapäevale ehk ajale, kui tapeti pea kogu Leedu juudikogukond. Kokku tapeti aastatel 1941-1944 Leedus umbes 200 000 juudi rahvusest inimest. Kokku toimus üle Leedus 227 juutide massimõrva.

Vanagaitė jõudis järeldusele, et seda tegid sageli noored täiesti kained vähese haridusega inimesed vabatahtlikult ja nii agaralt, et juute veeti Leetu tapale ka mujalt. Kirik aga vaatas holokausti toimumist rahulikult pealt ja andis tapjatele patudki andeks.

„Võtsin selle teema ette, sest mind rabas, kuivõrd seda Leedus kardetakse. Tahtsin mõista, mis meie maal ja meie inimestega juhtus ja miks. See ei ole ajalooline raamat – see on enda arendamise raamat. Tean, et Leedus ei olnud see raamat oodatud. Sellepärast ma ta kirjutasingi. Oli väga tähtis see just praegu kirja panna – need pealtnägijad on praegu 85-90 aastat vanad, mõne aasta pärast pole neid enam meiega,“ rääkis Vanagaitė.

„See raamat on neile, kes püüavad tõde kinni mätsida lootuses, et see haihtub. Raamat räägib nii tapjate kui ka tapetute lugusid. Leedulaste ja juutide omi. Sellest, mis Leedus 75 aastat tagasi juhtus,“ sõnas ta. Raamat põhineb kontrollitavatel faktidel ja ametlikel allikatel. Autor kasutas selle koostamiseks ainult Leedu materjale – Leedu eriarhiivi ja keskarhiivi dokumente, ülekuulamiste protokolle, arhiivifotosid, Leedu ajaloolaste uurimusi ning selliste pealtnägijate tunnistusi nagu seda on poeet Marcelijus Martinaitis, näitleja Laimonas Noreika ja kunstnik Antanas Kmieliauskas.

„Minu roll oli kogu see asi 300-leheküljelisse raamatusse mahutada ning – koos kirjastajaga – julgeda see avaldada,“ sõnas Vanagaitė. Kirjutades tegi autor koostööd Jeruusalemmas asuva Simon Wiesenthali keskuse direktori ja natsiküti Dr Efraim Zuroffiga. „Olen Leedus käinud selle taasiseseisvumisest saadik ning tõstatanud teemat, et Leedu võimud otsisid ebaseaduslikul teel õigustusi, et massimõrvades osalenud Leedu kodanikke vastutusest päästa ning vajadust nad kohtu ette tuua. Mõned taotlused on osutunud edukaks ja armuandmised on tühistatud, kuid kahjuks ei tahtnud Leedu valitsus selles aktiivselt osaleda ja sellest on väga kahju,“ sõnas ta. Zuroffi sõnul oli ootamatu, et koos Vanagaitėga ette võetud reis mööda tapatalgute toimumiskohti tõi temas esile niivõrd tugevaid emotsioone. „Siin tapeti inimesi üksteise järel ja tihti olid tapjateks nende naabrid,“ sõnas ta.