Lauristin: vanade inimeste olukord on täna häbiväärne

Seminaril „Vananev ühiskond, uued väljakutsed“ diskussioonis osalenud tõid välja, et riik peab sisse viima hoolduskindlustuse süsteemi, mis tagaks hooldust vajavale vanainimesele koha hooldekodus sõltumata sellest, kas tema lastel on parasjagu tööd või raha, et selle eest maksta.

Riigikogu liige Eiki Nestor tõi välja, et see on üks kõige suuremaid võlgu, mis meie riigil on täna vanemate inimeste ees. Ta kirjeldas olukorda, kus kolm vanaprouat on ühes hooldekodu toas, kes vajavad nii hooldust kui ravi. „Nende olukorras vahet ei ole, aga ühe eest maksab vald või linn, teise eest haigekassa ja kolmanda eest lapsed,“ rääkis ta.

Nestor leidis, et kõik need kolm osapoolt peavad panustama, et tulevikus ei sõltuks hooldusteenuse kättesaadavus sellest, kas lastel on tööd või palju nad palka saavad. „Me võime seda nimetada hoolduskindlustuseks, nimel ei ole tähtsust, aga tähtis on, et oleks loodud süsteem.“

Tartu ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni professor Marju Lauristin meenutas, et ta on ise omal ajal sama teemaga tegelema hakanud ja rääkis, et vanade inimeste olukord on täna häbiväärne.

Hoolitsus vanade inimeste eest on riigi väärikuse küsimus

Küsimus ei ole Lauristini sõnul ainult selles, kust raha saada. „Meil on retoorika, et vanadusega seotu on kõik kulu, millest peab vabanema ja vanad inimesed ise tõlgendavad seda nii, et tahetakse temast vabaneda,“ rääkis Lauristin. „See on kõlbluse ja ühiskonna väärikuse küsimus,“ leidis ta. „On teatud asjad, mis on riigi kohustus ja see on üks pakilisemaid küsimusi, kui me tahame rääkida kõlbelisest heaolust.“

Eesti Demograafia Instituudi direktor Luule Sakkeus märkis, et tegelik hoolduskoormus, mis on Eesti leibkondade peal, on kordades suurem kui teistel Euroopa Liidu riikidel. „Me võtame sellega ära osa inimesi aktiivselt tööturult,“ rääkis Sakkeus. „Need inimesed, kes peavad hooldama vanemaid inimesi, peaksid ise olema tööturul.“

Töötukassa juhatuse liige Pille Liimal tõdes samuti, et tihtipeale tulebki neil inimestel kõige paremas tööeas loobuda töötamisest oma vanemaealise hooldatava pärast, samas nende majanduslik olukord halveneb kohe.

Liimali sõnul on Eestis umbes 4000 tööealist hooldajat, kes keskmiselt saavad omavalitsuselt 200 Eesti krooni suurust toetust.

„Küsimust on nende elukvaliteedis praegu, aga ka selles, milliseks kujunesb tulevikus tänaste hooldajate sissetuleks ja toimetulek,“ lausus ta. Liimal leidis, et igal juhul oleks jätkusuutlikum, kui tööealised lähedased saaksid otsida tööd ja hooldus oleks korraldatud.

Ka töötukassa on tema sõnul koolitanud hooldajaid. Kuigi nõudlus hooldusteenuse järele on Liimali sõnul suur, pole neid, kes neile selle töö eest palka maksaks

Seminari, mille üks diskussioon keskendus teemale „Vananev ühiskond, ratsionaalsem tööturg?“, korraldas töö- ja sotsiaalvaldkonna koolitus- ja tugikeskus Johannes Mihkelsoni Keskus.