Lauristin: Urmas Ott — oma žanri kuningas
“Urmas Ott tõestas, et televisioon on midagi tõeliselt huvitavat siis, kui seda teevad inimesed, keda huvitab inimene. Ja teda tõesti huvitasid inimesed. Ta oskas inimesi näidata nende suuruses ja väiksuses. Ja talle pakkus lõbu avastada ka suurte inimeste väiksust,” märkis professor.
“Ma arvan, et sellega ta tekitas suurematki huvi ja põnevust kui praegused kunstlikud formaadid, mida ei juhi niivõrd huvi inimese vastu, kuivõrd mäng inimesega — tema madalamate omadustega. Ma loodan väga, et Urmas Oti loomingu paremik on arhiivis säilinud. Väga tihti on juhtunud, et suurtest teletegijatest jäävad alles ainult pealtnägijate mälestused.
Ott väärib Eesti teleajaloos kohta päris Valdo Pandi kõrval. Tema lahkudes on Eesti meedias taas üks isiksus vähem — ja sellest on väga, väga kahju.”
Endine telemees Ilmar Raag Urmas Ott oli kahtlemata väga keeruline isiksus. “On vaieldamatu, et tal oli erakordne karisma,” sõnas Raag.
“Teleajakirjaniku karisma — see on jumala poolt antud anne, mida kas on või ei ole. Teleprofessionaalid ütlevad, et see on miski, mida on võimatu ratsionaalselt seletada — inimene ei pruugigi midagi teha, aga niipea kui ta ilmub ekraanile, on kõikide pilgud suunatud temale.
Vist ükski praegu elav Eesti ajakirjanik ei ole enda ümber tekitanud sama suurt legendi kui on legend, mis ümbritseb Otti. Ott sai oma elus teha väga head ajakirjandust, aga kahjuks tuli ette ka hetki, mil ta oma talenti raiskas. Kuid see tulenes pigem sellest ajastust kui Otist endast.
Miks sai Urmas Ott nii populaarseks? Ta oli esimene, kes hakkas küsima teistsuguseid küsimusi. Isiklikke küsimusi. Ta oli esimene, kes hakkas tegema väga isiklikul tasandil intervjuusid. Nõukogude ajal ei olnud keegi varem midagi sellist teinud — näiteks küsinud helilooja Raimonds Paulsi käest, et kuidas ikka ta alkoholiprobleemidega lood on. Selles suunas oli Ott teerajaja — suur osa televisioonist, nüüdisaegsest ajakirjandusest matkib praegu seda stiili,” rääkis Raag.
Vene telekanali Pervõi Kanal saatejuht Maksim Ševtšenko sõnul oli Urmas Ott 1980-ndatel aastatel ilmselt üks tuntumaid ajakirjanikke Nõukogude Liidus. “Tema ja Anne Veski on olnud siin väga populaarsed ja armastatud. Otti hinnati väga — ja ta oli venelaste jaoks Eesti sümbol. Ta oli meie jaoks eeskujuks, ta sümboliseeris demokraatiat ja intelligentset teletööd. Urmas Ott kehastas meie jaoks Euroopat. Tema arutelud poliitikute ja kultuuriinimestega olid äärmiselt populaarsed.
Urmas Ott oli venelaste jaoks “meie mees Eestist”. Venemaa ei ole rahvusriik, vaid multikultuurne maa. Ja nii saabki Venemaa nõnda kergesti omaks võtta inimesi, kes on pärit mujalt, ja räägivad vene keelt kerge aktsendiga. Venelased võivad mõnikord olla kurjad, aga me oleme ka soojad. Ja paljud inimesed Venemaal on nüüd kurvad, sest Otti ei ole enam.”
Näitleja ja kauaaegne sõber Eve Kivi ütleb, et praegu on veel vara Urmast meenutada, kuna on raske uskuda, et teda enam pole. “Me olime eluaegsed sõbrad ja suhtlesime eriti tihedalt just noorusaegadel ja ka nüüd viimastel aastatel.
Viimati kohtusime Urmasega maikuus Raadio 4-s intervjuud tehes. Siis oli ta rõõmus ja reibas.
Kui aga nüüd alles helistasin ja ta tagasi ei helistanud, sain aru, et teda pole enam. Muidu oli Urmasel ikka selline komme, et tihtilugu ta kõnesid vastu ei võtnud, aga helistas tagasi neile, kellega rääkida tahtis.
Alati, kui Urmas tänaval vastu tuli, jooksis ta lillemüüja juurde ja ostis roose, mille siis üle andis. Urmas oli galantne mees.”
