Lauristin: Rahvarinde KGB-seos ajab naerma

“Kui ma praegu kuulen inimeste juttu, kes levitavad müüti, nagu oleks Rahvarinne loodud KGB või kompartei salaplaani kohaselt, ajab see mind naerma,” ütleb 20 aastat tagasi loodud Rahvarinde “vaimne ema” Marju Lauristin. Ta ei vastandaks Rahvarinde (RR) ja kodanike komiteede rolli teel vabadusele.

Lauristini hinnangul oli 1988 oli veel selline aeg, kus ka need, kes praegu ütlevad, et nad teadsid, et iseseisvus tuleb, väga hästi ette ei kujutanud, kuidas ta tuleb, kirjutab Maaleht.

“Inimesed kartsid veel Vene tanke. Ning see kartus oli põhjendatud. 1988 oli Tšehhi sündmuste 20. aastapäev, ja mälestus nõukogude sõjamasinast, mis allutas tšehhid keset Euroopat ja kuhu lääneriigid peale sõnade tegemise ei sekkunud, oli inimestel väga elavalt meeles,” selgitab Lauristin.

“Kui Savisaar alguses väitis, et RR on liikumine perestroika toetuseks, siis tegelikult mõtles ta, et paneb nii legaal­se sildi peale. Ses mõttes oli RR veel nõukogudeaegne sünnitis, et paned sildi ja selle varjus tahad saada endale suuremat tegevusvabadust,” leiab Lauristin.

Lauristini hinnangul oli RRi üheks tähtsaks saavutuseks algul kümnete ja hiljem sadade tuhandete inimeste väljatoomine nõukogude hirmust — inimesed said järk-järgult hirmust lahti, nägid, et võib avalikult võimu vastu välja astuda, ilma et järgneks repressioone.

“Rahvarindega tuli väga palju kaasa selliseid inimesi — õpetajad, ametnikud, töölised –, kes seni elasid niisugust elu, kus nad püüdsid olla süsteemile suhteliselt nähtamatud. Suur osa Eesti inimesi oli ikkagi üsna kohanenud olukorraga ses mõttes, et tõmbas end isiklikku koorikusse ja ühiskonnaasja ei võtnud külge,” leiab Lauristin.

“Jah, ENSV ajal kõik ju teadsid, et keskeltläbi iga kümnes inimene mis tahes asutuses võis olla nuhiks värvatud,” tunnistab Lauristin. “Kindlasti võis olla KGB nuhke nii RRi kui kodanike komiteede aktivistide seas. Jutte liikus igasuguseid. Kuid see ei suutnud mõjutada kummagi liikumise sisu ja ulatust.”

Lauristini väitel oli üks KGB lemmikvõtteid ka kuulujuttude levitamine oma kõikjale ulatuvast võimust, et tappa usaldust ja hoida inimesi hirmu all, kuid just laulev revolutsioon vabastas inimesed nii hirmust kui usaldamatusest.

“Keegi Moskva või Tallinna “hallides” või “valgetes majades” võis ju kujutleda, et ta saab sündmuste käiku kontrollida. Kuid kui rahvas läks liikvele ning kõike tehti ja arutati avalikult, oli nende võim murtud. Nagu ka Gorbatšovi enda võim,” arvab Lauristin.