Lastepornograafia pole porno, vaid kohutav vägivald

Ühiskond ei tea, mida lasteporno tegelikult tähendab, pedofiilid saavad end seega õigustada.

„Ma pean ennast ohvriks,” ütleb kohtusaalis lastepornograafia levitamises äsja süüdi mõistetud muusik Rein Laaneorg kohtusaalis ajakirjanikele, mehe ümmarguste prillide taga aga on veel ümaramad silmad.

Laaneorg on detsembri lõpust saadik meedia tähelepanu all ning annab üllatavalt meelsasti kommentaare, millest võikski justkui uskuma jääda, et kõnealused failid võisidki sattuda arvutimaailmas oskamatult liikleva moosekandi kõvakettale kogemata ja tegu on asjaolude halva kokkusattumuse ohvriga.

Kohtutoimik heidab kogu loole aga uut värvi, mis jätab Laaneoru kohta kaks erinevat võimalust — kas tegu on valetajaga või lihtsalt lolli inimesega. Toimikus leidub nimekiri Laaneoru magamistoast, mille seinal on loendamatu hulk mitmesuguseid kitarre, läbiotsimise käigus ära viidud arvutist leitud lastepornograafia failide nimekirjaga.

Nimekirjas toodud failid on jõhkrad. Prokurör Eneli Pau sõnul vastasid videofailide nimed sisule ja kuna ajalehemust ei kannata kõike, siis selle nimekirja näiteid siinkohal kirja ei pane. Küll võib öelda, et 40 failist kõige hirmuäratavam näitab kaheaastase nutva tüdrukutirtsu vägistamist.

„Inimesed ei saa päris täpselt aru, et mida need videod täpselt sisaldavad, sest ajalehte ju ei saa neid pilte panna,” lausub Põhja prefektuuri lastekaitsetalituse vanemkomissar Pille Alaver. „Seal puutuvad need videod ikka sageli väga väikseid lapsi ja kui meilt sageli küsitakse, et kuidas me vanusest aru saame, siis seal on ju silmaga näha, et kas on umbes kümneaastane või isegi 2–3-aastaseid lapsi. Ma ei taha neid videoid päris täpselt kirjeldada, aga on ka selliseid, kus näiteks vägistatakse viieaastast last ja piltlikult öeldes verd ja pisaraid lendab.” Õigemini polekski Alaveri sõnul õige selliste videote puhul öelda lastepornograafia, sest see annaks tema sõnul mõista, et tegu on justkui pelgalt ühe porno alaliigiga. Pigem on tegu väikelapse jõhkra ärakasutamisega.

Mõttetud vabandused

Laaneoru avaldustest rääkides küsib Alaver retooriliselt: „Lugesite ju toimikust, et miks ta neid alla laadis? Seda on ta unustanud hiljem ise arusaadavatel põhjustel mainida.”

Jah, lugesime toimikut ja seal on Laaneorg selgesõnaliselt öelnud, et tõmbas räigeid videoid alla eneserahuldamise eesmärgil.

„Mul olid need failid arvutisse eMule kausta salvestatud, sest tavalist pornot saab iga kell internetist vaadata ja seda ei pea endale laadima, aga lapspornot ei saa online internetis vaadata,” põhjendas Laaneorg politseile failivahetusprogrammist eMule otsisõnaga „pedo” videote otsimist.

„Selliseid vabandusi, et ma ei tee ju nelja seina vahel vaadates kellelegi liiga, tuleb väga tihti ette,” tunnistas Pau, kes Põhja ringkonnaprokuratuuris päevast päeva sellesarnaste juhtumitega tegeleb. „Nad arvavad, et nad ei tee lapsele ju vaadates ise mitte midagi, kuid ei mõista, kuni leidub inimesi, kes selliseid videoid ja pilte vaatavad, leidub ka neid, kes reaalselt lapsi väärkohtlevad, et selliseid videoid ja pilte toota.”

Alaveri hinnangul saavad pedofiilid aru, mida nad täpselt teevad, kuid tegu on üldjuhul väga heade manipulaatoritega.

„Nägite ju ise, kuidas ta esines suurte silmadega ja väitis, et polnud tegelikult midagi hullu. Nii petavad nad vahel ka iseennast ära, aga enamasti saavad nad ikka ise ka aru, et see on keelatud — loll vabandus on see,” ütles Alaver.

Laaneorg ja veel 11 samasid videoid jaganud kahtlast IP-aadressi anti Eesti politseile üle Interpoli operatsiooni Icarus järel. Septembris jälgiti tähelepanelikult kahe nädala jooksul teatud videote jagajaid P2P failivahetussüsteemides ning üle Euroopa saadeti sadade failijagajate andmed riigiti laiali.

Laaneorg oli esimene süüdimõistetu, aga ka ülejäänud IP-aadressidelt lastepornograafia üleslaadimise kohta on algatatud kriminaalasjad ning nende IP-dega seotud inimeste elukohtadest leitud arvutid viibivad parajasti kohtuekspertiisi instituudis, kus tehakse videote päritolu ja sisu selgeks.

Uurijad jäid hiljaks

Kõigest aasta varem otsiti läbi 27 aadressi, millega seotud IP-aadressidelt lastepornograafiat jagati, kuid erinevalt Icarusest viis selle uurimistöö täielikult läbi Eesti politsei. Politsei tööd ja Icarust eristas üks väga oluline faktor — aeg. „Tõsi on see, et 2010. aasta operatsioon paljastas tõesti nõrga koha ehk siis üleslaadimise infot saades tuleks reeglina kiiresti tegutseda, et menetlus oleks tulemuslikum,” selgitas Pau.

Mitu kuud väldanud uurimine viis välja selleni, et mitmete nüüdseks kohtusse saadetud lastepornograafia jagajate kõrval on koguni 11 IP-aadressi sellised, mida ei suudetud konkreetse pedofiiliga kokku panna. Icarus oli aga erinev, sest Eesti uurimisorganitel olid ette antud soovituslikud uurimistärminid ja nii korraldati läbiotsimine juba oktoobris.

Alaver toob läbiotsimistelt näite, kus ukse taga koputamise järel end tutvustanud politseinik jäeti esialgu ukse taha. Ukse juurde tulnud mees jooksis samal ajal toas olnud arvuti juurde ja hakkas arvutit juppideks peksma. „Eks ta pidi aimama, et miks politsei tuli, sest kuidas ta muidu oskas kohe arvuti juurde minna, sest politsei oleks võinud tulla ju ükskõik millisel muul põhjusel,” sõnas Alaver.

Politsei kaheksaliikmeline lastekaitsetalitus peab selliste väärkoheldud lastega kokku puutuma ka siis, kui õnnetu lapsepõlv on jäänud aastate kaugusele.

Sellisel juhul pole võimalik ka politseil enam kuidagi aidata, sest ka see kuritegu aegub, kuid väärkasutatud lapse psüühikasse jääb jälg ikkagi.

Vähe sellest, on ka olukordi, kus peres toimunud seksuaalsest vägivallast politseile teatanud laps on jäänud ülejäänud perekonna silmis niisuguse põlu alla, et viidud ära laste turvakodusse.

„Pedofiilid räägivad küll, et kuidas nad saavad ravi ja on haiged, kuid seda juttu hakkavad nad peaaegu alati rääkima alles siis, kui nad on vahele jäänud. Enne pole neil mingit põhjust abi otsima minna,” ütles Alaver, kelle sõnul saab kõigest 10 protsenti laste väärkasutamistest avalikuks.

„Nad näitavad end küll ohvritena, kuid seksuaalkurjategijaid peaks pidevalt jälgima, ma ei väsi seda kordamast. Põhiargument selle vastu on, et Eesti on nii väike ja neil on ka õigused, aga kumb on siis olulisem, kas väärkohtlejate õigused või väikeste ja kaitsetute laste õigused?”

Raske vangielu on väljamõeldis

Vangi saadetud pedofiili puhul nenditakse tihti, et küll saab tal vanglas raske olema, kuid Pille Alaveri sõnul ei vasta see tõele. Ohtu võivad nad sattuda küll eeluurimisvanglas, kui satuvad juhuslikult kongis kokku „ringi” mittekuuluvate vangidega, kuid see on pigem väga harv nähtus. Nii toob Alaver näite, et ka varem on pedofiilid ühes vanglaosas olnud roolijoodikutega, kes pole üldjuhul vägivaldsed. „Jutud, et vanglas pedofiilidel justkui väga raske elu oleks, ei vasta küll tõele,” leidis Alaver.