Lasteabi: teatage kohe, kui märkate midagi ärevust tekitavat
“Kui kõne kirjeldus vastab sellele, et tuleb kiiresti reageerida, siis kontrollitakse olukorda koostöös politseiga. Kui aga kohest sekkumist ei ole vaja, läheb teade kohalikule omavalitsusele, kes olukorda kontrollima läheb,” rääkis nõuandetelefoni projektijuht Külli Friedemann Delfile.
Tavaliselt on hädasolijast lapsest teatajateks vanaisad-vanaemad, teised lähisugulased või majaelanikud. “Suur roll ongi inimestel, kes elavad laste ümber,” rääkis Friedemann. Ta tuletas meelde juhtumist aastast 2009, kus lapsed olid jäetud hooletusse ning nad pidid prügikottidest sööma. “See tuli välja tänu sellele, et naabrid helistasid. Kohalike omavalitsuste silmad ka igale poole ei jõua,” tõdes ta ning lisas, et selliseid ekstreemseid juhtumeid tuleb aastas korra.
Tema sõnul on eestlased pigem sellise suhtumisega, „et mis ma ikka teiste asjadesse oma
nina topin“. “Samas mida suurem on sotsiaalne kontroll, seda varem tulevad sellised juhtumid ka välja. Reaalselt ei ole vaja endal juurelda selle üle, kas see on ikka piisav põhjus helistamiseks, tähtis on sellistest juhtumitest teada anda koheselt,” rõhutas ta.
Millal peaks lasteabi telefonile helistama?
“Kui olukorda hinnates tekib juba küsimus „kas ma peaks kuskile teada andma?“, siis telefon 116 111 ongi see, kuhu helistada,” selgitas Friedemann. “Inimesed hindavad olukorda erinevalt. Kui on konkreetne oht lapse tervisele ja laps on hädaohus, siis on mõistlikum valida kohe politsei number ja politsei saab kohe saata patrulli. Kui see on küsimusi tekitav olukord ja tahaks kellegagi arutada sel teemal, siis tuleks helistada lasteabi numbrile.”
Koheselt tuleks teavitada olukordadest, kui lapsed on ilmselgelt söömata/joomata ja kasimata. Samuti siis, kui on kahtlus vägivallale või seksuaalsele väärkohtlemisele. Teatama peaks ka juhul, kui väga väikesed lapsed on järelevalveta kodus või olukorras, mis evib nende elu ja tervisele ohtu (näiteks väikelaps on palava ilmaga jäetud autosse).
Projektijuhi sõnul oskavad inimesed vahet teha, kas laps nutab näiteks tuleku pärast või on seal taga midagi muud. “Üldjoontes ei tähenda tõesti iga nutt koheselt väärkohtlemist ja ei ole ka tarvidust telefoni järele kohe haarata. Hea oleks olukorda sellisel juhul jälgida. Kui aga olukord tundub naabrile ikkagi ärevust tekitav, siis tuleb sellest ka teada anda,” soovitas ta.
Lasteabi number on ka anonüümne, mis teeb teatamise lihtsamaks, eriti kui on tegemist peresiseste suhetega. “Laias laastus teatavad hädasolevatest lastest ikka lähisugulased, kes on perega kokku puutunud või neil külas käinud. On ka majaelanikud, naabrid. Ühistud teavad tegelikult, millised elanikud neil on, kui on väikesed lapsed ja üürivõlad on tekkinud, siis tasuks juba laste olukorda kontrollida. Kui pole raha üüri maksmiseks, siis võib-olla pole ka raha lastele toidu ostmiseks,” ütles Friedemann.
Lasteabi nõuandetelefoni teenus käivitati 1. jaanuaril 2009. aastal Lühinumbri 116 111 helistades saavad kõik inimesed operatiivselt teatada abivajavast lapsest.
Teenuse osutamise seaduslik alus on Eesti vabariigi lastekaitse seaduse § 59 esimene punkt, mille kohaselt on iga kodaniku kohustus viivitamatult teatada abiandvatele organitele abivajavast ja hädasolevast lapsest, kui ta mõnest sellisest olukorrast teada saab.
