Jutt alkoholi öise müügi keelamisest ei aja enam nutma ega naerma. Haigutama ajab, leiab Peeter Sauter Postimehes.

„Keelate ära, mis ma siis koos sõpradega hängides teen? Te teate seda sama hästi kui ma ise. Eks ma pean jälle üles leidma need taksojuhid ja salaviinaaknad. Ega need üles otsimata jää,” lubab Sauter.

„Niipalju kui ma mäletan, ei ole ma joonud kunagi rohkem kui Gorba keeluseaduse ajal.

Keelud ajavad jooma. Kas polnud mitte juttu, et Soomeski joodi kõige rohkem kuiva seaduse ajal? Sa pead selle keelatud pudeli siis kätte saama, nui neljaks, kas või trotsist, ja kui see juba käes on, eks siis ka kõrist alla läheb,” kirjutab Sauter.

“Ma armastan Eesti Vabariiki ja kui võimalik, katsun seadusi ja reegleid mitte rikkuda. Aga armsas EVs tekib ikka aeg-ajalt lolle reegleid ja seadusi. Ega see kuhugi kao. Kui sisetunne ütleb, et asi ei ole õige ja inimlik, siis lähtun sisetundest ja katsun seadusi rikkudes asju nii seada, et võimalikult vähe teistele ja endale haiget teeks,” leiab Sauter

“Näh — siin teile veel üks vana hea jalgratas — kas seadused on inimeste aitamiseks või ahistamiseks,” küsib Sauter. “Vaadake tiba pikema demokraatiatraditsiooniga maades ringi. Kruvide tihke kinnikeeramine inimeste peas ja käeraudades on jama.”

“Laske mu kruvidel ometi logiseda. Olge humaansed. Nojah, eks lollusi ole seal äraproovitud demokraatiaski. Olite siis viimane kord Rootsis kallist viina jahtides rahul ja häppi,” küsib Sauter.

“Kes teab, võib-olla jõuab varsti kätte teine kord elus, kui ma odekolonnipudelil korgi maha keeran. (Too ainus mälestusväärne odekolonnijoomine oli Volgi juures kodus ühel raskel nõukaaja varahommikul.) Mis sa teed ära,” kurdab Sauter.