Head erakonnakaaslased!

Ma ei arva, et auesimees peaks oma erakonda elama õpetama, kuid praeguseks on minu poole pöördunud sedavõrd palju kaasvõitlejaid, et vaikida nagu kah ei saa. Loomulikult olen minagi erakonna käekäigu pärast mures. Andsin erakonna üle, kui see omas parlamendis 22 kohta, nüüd on neid jäänud 14 ning tulevik ei tundu pehmelt öeldes roosilisena. Kardan, et sellest allakäiguspiraalist on võimatu väljuda seni, kuni pole suutnud endale selgeks teha, miks me eelmistel valimistel valijate usalduse kaotasime ning neist tegureist vabaneda.

Ma ei mõtle siin niipalju inimesi kui mõtteviisi, mis kipub kogu poliitikat pidama mingiks poliittehnoloogiliseks projektiks. Poliittehnoloogiliste võtetega võib oma seltskonnale erakonna eesotsas mugava äraolemise tagada, riiki sellega aga ei juhi. Tehes otsuseid lähtuvalt sellest, kui palju hääli võivad need tuua, pole vähemalt kunagi Isamaa nime kandnud partei juurest kasvanud erakonda võimalik edasi viia. Sest Eesti asja ajamine ei pea alati populaarne olema, seda tuleb aga teha sellele vaatamata. Seda oleme me teinud ning paljut saavutanud. Eesti julgeolek jääb meie jaoks teemaks, millega ei tohi mängida.

Vaevalt viivad meid aga edasi dramaatilised avaldused ning särgirebimised. Suure osa ajast erakonna esimehena olen juhtinud erakonda, mille populaarsus oli IRLi praegusest reitingust oluliselt väiksem. Praeguses seisus pole midagi enneolematut. Margus on kaks aastat erakonda vedanud, ees on korraline suurkogu ning esimehe valimised. Oleme ühiselt valimiskrahhi järel erakonna toetuse stabiliseerinud, kuigi madalal tasemel. Selleks et seda taas üles viia, on Margus esitanud ettepanekud erakonna muutmiseks suurema avatuse suunas. Erakond arutab neid ning otsustab. Selleks ei pea turuplatsil vastastikku verd laskma, isegi kui surra tahetakse, on ausam oodata sellega seni, kuni valijad järgmistel Riigikogu valimistel mulla peale kraabivad. Vaadake Mart Nutti, Marko Mihkelsoni või Kaia Iva, nad teevad rahulikult tööd ning ajavad oma rida.

Mõttekam on üritada iseendale selgeks teha, miks seda erakonda Eesti poliitikas üldse vaja on. Siis on lootust, et mõni teine inimene sellest kah aru saab. On pakutud, et kasvõi näitamaks, et rahvuslus ei tähenda suletust, vihkamist või kelleltki peade mahavõtmist. Õige, aga ilmselt sellest ei piisa.

Viimast korda sain mina aru, miks IRL olemas on, kolmanda lapse toetuse kehtestamisel. Taguda trummi selle kui suure saavutuse üle aga ei maksa, sest vaevalt üks samm meie rahvastikuprobleemid lahendab ja pealegi pole me seda üksi teinud. Pigem peaks see panema tundma vastutust. Oleme ühel meelel vahetanud ühe liberaalse erakonna partnerina teise liberaalse erakonna vastu, kellest on loota, et see oma taagast vabanenuna vähemalt midagi otsustada suudab. See ei tähenda aga et me igale lollusele halleluuja peame laulma, olgu selleks katsed kõike maksustada, mis liigub voi voolab või riiklik elamuehitusprogramm.

Oma erakonna probleeme kirglikult lahates peame meeles hoidma, et meie 14 häälel püsib valitsus. Vajuvad need laiali, võib vajuda ka valitsus. Oleme selles pealegi järjepidevuse hoidja ning mitmete asjade garant. Meie taha on varemgi mitmed lollused kinni jäänud, meenutagem kasvõi Reformierakonna katset kohustuslikku ajateenistust likvideerida. Just samasugust rolli peame ka praegu täitma. Kui siis veel taas unistada ning tulevikku vaadata julgeks, oleks päris hästi.

Mart Laar