Läänemaa keskerakondlased kritiseerisid piirilepinguga Setumaast loobumist
Eesti territooriumi loovutus on nõrkuse ja arguse märk. Meie riigi diplomaatia saamatus.
Eesti–Vene suhetes oli esimene järeleandja peaminister Andres Tarand, kes ütles 1994. aasta 16. detsembril Helsingis välja riikluse põhimõtteid unustava seisukoha, et Eesti on valmis tegema territooriumi osas järeleandmisi. Tartu rahuleping ei pea olema ainus Eesti piiri määrav dokument, vaid piiri võib reguleerida ka teiste lepetega. Isamaa ja Res Publica liikmed, riigikogu esimees Ene Ergma ja väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson kaitsevad seda põhimõtet selgelt tänaseni.
Eesti välisministri ja väliskomisjoni esimehe poliitilised oskused läbirääkimistel venelastega jätavad väga nõrga mulje. Tegemist oleks nagu hingetute nukkudega, kel puudub ajalooline mälu ja südametunnistus. Mindud on näiliselt poliitilise korrektsuse teed, aga maha mängitakse meie rahvuslikud huvid.
Me anname piirilepingu sõlmimisega ära 1150 ruutkilomeetrit Eestimaad. Meie diplomaadid pole suutnud meile tagastada presidendi ametiraha, Tartu ülikooli arhiive ega antiigikogu.
Diplomaatia on IRLi juhtimisel täielikult kapituleerunud osava surve ees. Vene pool saab juba Boris Jeltsini käega ühepoolselt mahamärgitud piirile ka rahvusvahelise tunnustuse, ilma et oleks midagi vastu antud. Formaalsuste vahetus pole sisuline. Tartu rahulepinguga loodud Eesti diplomaatia hea maine mängitakse nüüd Isamaa ja Res Publica liidu heakskiidul olematuks.
Ajalootundides saab olema nüüd kaks erinevat ja vastandlikku näidet meie diplomaatilise korpuse võimekusest. Jaan Poska triumf ja Urmas Paeti fiasko, milles talle sekundeerivad Ene Ergma ja Marko Mihkelson.
Ühelegi strateegilisele küsimusele pole meie välispoliitika juhtfiguurid sisulist vastust andnud.
Eesti välispoliitika on uppunud formalismi, tal puudub sisu, rahvuslik mõte ja riiklik au.
