Kutsar: täiskasvanu vastutab lapse heaolu eest
Riigikogu arutas täna olulise tähtsusega riikliku küsimusena võitlust laste ja noorte vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega. Ettekannetega esinesid Tartu Ülikooli professor Dagmar Kutsar, Lastekaitseliidu president Katrin Saks ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liige Heljo Pikhof.
Dagmar Kutsar alustas oma ettekannet vaesuse tähenduse seletamisega, mida käsitletakse nii ühiskonnast kui indiviidist lähtuvalt. „See tähendab ühte ja sama — ühiskonnas elavad indiviidid on jäetud ilma selles ühiskonnas normaalseks peetavast elustiilist ja võimalustest seda arendada,” selgitas Kutsar.
Professori sõnul võib laps sündida vaesesse perekonda, kuid ta sünnib rikkana täis arengupotentsiaale. Täiskasvanutel on kohustus võtta vastutus nende potentsiaalide väljaarendamise ees ning selle ees, et lapsel oleks ühiskonnas hea elada. Lapse vaesus kujuneb tavaliselt leibkonna kontekstis (üksikvanema pere, lasterikas pere, pereliikme krooniline haigus, töötus), aga ka laiema sotsiaalse keskkonna kontekstis (riigi majanduslik seis).
Toetudes uuringule märkis Kutsar, et mitmed kulutused lapsele ületavad täiskasvanu keskmisi kulutusi ning lastele mõeldud kulutuste erinevus ülemise ja alumise tulugrupi vahel on kahekordne. Kulutused harrastustele ja garderoobikaupadele erinevad aga üle 3 korra. 2007. aasta andmetel elab absoluutses vaesuses 9,4 protsenti ehk umbes 20 000 last, vaesusriskis ligi 5,7 protsenti lastest. Võrreldes täiskasvanutega kannatavad lapsed keskkonnatingimuste halvenemise korral suhteliselt rohkem.
„Lapse vaesus on mõjutatud sotsiaalpoliitiliste otsuste poolt. See on kõigepealt ühiskonnapoolse abi efektiivsus ja sihitus, s.o toetused ja teenused ja kuivõrd need jõuavad lapseni. Sellise laiema poliitilise kontekstina mängib siin omakorda kaasa solidaarsus erinevate poliitiliste huvigruppide vahel,” rääkis Kutsar. Ta lisas, et riiklikud peretoetused, vanemahüvitis ja täiendav maksuvabatulu laste arvu järgi, on toiminud suhteliselt hästi, see on vähendanud aastatel 2000–2007 suhtelisest vaesuspiirist allpool elavate laste osakaalu kuskil kolmandiku võrra ning puudutanud umbes 20 tuhandet last. Kõige suurem mõju on olnud siin paljulapselistele peredele. Kutsari sõnul on Eesti jaoks probleemiks töötu vanemaga pered ning siirete mõju vaesuse leevendamisele on Euroopa Liidu keskmisest madalam. „Töökaotus viib vaesusriski, kuid pikaajaline töötus hoiab püsivaesuses. Asjalik on mõelda poliitiliste meetmete komplekside peale: aktiivsed tööturumeetmed, töövõimaluste loomine, perepoliitika ja hoolekandepoliitika koos,” soovitas Kutsar.
Katrin Saks osutas et 1990. aastate lõpus välja töötatud vaesuse leevendamise programm jäi ametlikult tunnustamata ja rakendamata, kuna usuti, et vaesuse kaotab ülikiire majanduskasv. Ta kordas väidet, et ühiskondade suurenev materiaalne heaolu ei vähenda riske, vaid suurendab neid. Saks tõi näitena USA-s tehtud uuringu, mis näitab, et laste vaesuse maksumus riigi jaoks on minimaalselt 4 protsenti SKTst. Vaestest peredest pärit laste väiksem tootlikkuse ja ühiskondliku panuse maksumus — 1,3 protsenti, kuritegevuse kõrgem hind — 1,3 protsenti, tervisekulude kasv, kehvem tervis jne. Saks rõhus toimetulekutoetuse piiri tõstmise ja selle arvestamise muutmise vajadusele. Ta märkis, et Lastekaitseliit toetab universaaltoetuste süsteemi riigi tasandil.
Heljo Pikhof rääkis elanikkonna kihistumisest tulenevatest probleemidest, samuti töötusest ja omavalitsuste kahanevast võimekusest abistada lastega peresid. Pikhofi arvates tuleb meil pöörata rohkem tähelepanu lastele suunatud soodustustele ja tasuta teenustele. Veel leidis ta, et tuleks muuta töölepinguseadust, tõsta töötuskindlustushüvitist ning laiendada hüvitise saajate ringi. Pikhof tegi ettepaneku luua Lastekaitse Liidu ja Töötukassa ühine sihtkapital, kuhu saaksid maksuvabalt annetusi teha nii ettevõtted kui eraisikud.
