Lahkus oma elukohast 27. mail ning ei ole siiani koju pöördunud; Lahkus 3. mail oma elukohast ja tema praegune asukoht on teadmata; Lahkus kodust 8. detsembril 2012. aastal ja ei ole käesoleva ajani koju tagasi pöördunud; Lahkus töökohast 11 märtsil 2010. aastal ning koju ei jõudnud; Jäi teadmata kadunuks 24. juunil 2007. aastal rannast, kus ta jaaniöö pidustustel oli eraldunud oma sõpradest; Asukoht on teadmata 1998. aasta detsembrist;

43 sarnase sisuga teadet politsei koduleheküljel inimestest, keda ei ole tänaseni leitud. Kadunuid on alates 1993. aastast kogunenud nimekirja aga koguni pool tuhat. Kõiki neid ei otsita lihtsalt taga interneti kaudu.

Igal aastal saab politsei mitu tuhat teadet kadunud inimeste kohta.  Mullu laekus neid 3026. Kadunud inimesi oli kokku siiski oluliselt vähem – 1324, mis tähendab, et mõni inimene kadus aasta jooksul korduvalt.

Enamik neist leiab tagasitee koju või leiab nad üles politsei. Mõne tunni, päeva või nädalaga. Kuid igal aastal jääb mõni inimene ka leidmata ja nii jääb kadunute lähedastel üle vaid loota ja oodata.   Kuid, aastaid, vahel kauemgi veel.

Mari Järv, Maris Olesk, Ain-Erich

Nõnda ootab kahe poja isa Juhan endiselt koju oma nüüdseks juba 17-aastast poega Ain-Erichit, kes kadus 2012. aasta 9. detsembril Viljandimaal teel peolt koju. Võistlustantsuga tegelenud poissi nähti viimati tol saatuslikul külmal ja lumisel detsembrikuu varahommikul kodu poole kõndimas, tema ees paarsada meetrit eemal kaks poissi.

Tartus ootavad lähedased juba viiendat aastat koju 2010. aasta 11. märtsil päise päeva ajal Tartu Ülikooli kliinikumis klienditeenindajana töötanud kahe lapse ema Maris Oleskit. Naine haaras tol kevadisel tööpäeval mobiiltelefoni, lippas lõunapausi ajal korraks kontorist välja ja on tänaseni teadmata kadunud.

Lootust ei ole kaotanud ka 2007. aasta jaaniööl Pärnu naisterannast kaduma läinud Maris Järve perekond. Neiu läks ööl pärast jaanipidustusi sõpradest lahku, et minna mõne tunni pärast tööle hotelli, kuhu ta aga enam ei jõudnud. Maris Järv on endiselt kadunud.

Ain Nurmela, Reili Huik

Kunstnik Ain Nurmela kadus 2010. aasta augustis. Lähedased on tema kadumist seostatud suurte võlgadega. Väidetavalt olid mehe võlad paisunud nii suureks, et ta korter pandi sundmüüki. Naine sai mehe võlgadest teada alles pärast viimase kadumist.

"Ain, tule koju! Ma saan aru, et mehed võivad selliselt käituda, kui mured on kaelas, kuid me saame sellest üle. Ole vähemalt elus! Palun tule koju tagasi!" palus abikaasa ajakirjanduse vahendusel mõni aeg pärast mehe kadumist. Nurmela on tänaseni kadunud.

Tartus täiskasvanute gümnaasiumis õppinud Reili Huik otsis 2006. aastal enne kadunuks jäämist interneti kaudu tööd lapsehoidjana. Pakkumiste seast valis ta välja mehe, kes väitis otsivat hoidjat Elvasse kolmeaastasele lapsele. Enne esimest tööpäeva sai neiu temaga telefonitsi suhelnud mehega kokku Tartu kaubamaja juures.

Politsei huviorbiidis on kadumisest saadik olnud üks mees. Selleks on varem korduvalt kohtulikult seksuaalkuritegude eest karistatud Guntars Kaziks, kes sai tüdrukuga kokku päev enne tema kadumist ja andis talle bussisõidu raha.

Neli aastat hiljem mõisteti mees viieteistkümneks aastaks vangi nelja hääletaja vägistamise eest. Lõuna ringkonnaprokuratuur otsustas 2012. aastal, et Kaziksile tuleb esitada süüdistus ka Reili kadumise asjus. Kohus mõistis Kaziksi 17-aastase neiu vägistamises ning tapmises süü tõendamatuse tõttu aga õigeks. Tüdrukut ei ole tänaseni leitud.

Ühtki kadumisjuhtumit ei saa lugeda tüüpiliseks

Politsei jaoks on inimeste otsimise juhtumeid suures plaanis kahte laadi. „Ühel juhul saame teate ootamatult kadunuks jäänud inimesest, kelle puhul on selge kahtlus, et inimene võib olla sattunud ohtu,“ rääkis politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Uku Tampere. „Näiteks läks lähedane kodust ära teadmata suunas või pidi saabuma kindlaks kellaajaks, kuid ei ole kohale jõudnud, või on teada, et ta läks merele või metsa ning võib olla eksinud. Sellistel juhtudel alustame otsekohe otsinguoperatsiooni, kasutades kõiki meie käsutuses olevaid vahendeid alates positsioneerimisest kuni helikopterite ja vabatahtlike kaasamiseni.“

„Teine teadete tüüp on selline, kus näiteks tööandja annab teada, et inimene ei ole tööle tulnud ning mitte tulemisest teatanud,“ selgitas pressiesindaja. „Või näiteks korteriühistu annab teada, et elanikku pole ammu näha olnud. Sellisel juhul püüame võimalusel lähedaste või tuttavate kaudu välja selgitada, kas inimesega on kõik korras või teha selgeks tema kadumise asjaolud. Näiteks inimene võib olla lahkunud välismaale, kolinud ära või sattunud haiglasse.“

Tampere sõnul ei ole politsei jaoks otsingud lõppenud enne, kui ollakse veendunud, et teadmata kadunud inimene on elus ja terve või halvemal juhul leitakse tema surnukeha. „Ühtegi kadumisjuhtumit ei loeta nii-öelda tüüpiliseks ja ei eeldata, et inimene ilmub ise välja,“ kinnitas Tampere.

Sarikadujat tuleb otsida aastas kümneid kordi

Käesoleva aasta esimese kuue kuu jooksul on politseile laekunud 2031 teadet kokku 941 erineva inimese kadumise kohta. Suurem enamus neist, mullu 65% kõigist kadunutest ja tänavu suisa 69%, on alaealised – peamiselt kodust, erikoolidest või turvakodudest ära jooksnud noored.

Mõnda alaealist otsitakse tihti aasta jooksul taga mitu korda. Tegemist on nii-öelda sarikadujatega. Mullu otsiti kokku 611 erinevat last 1973 korral. 2015. aastal vastavalt 488 last kokku 1410 korral.

„Näiteks 2014. aastal suutsid viis noort inimest kamba peale kadunud olla 351 korda. Neist kõige rohkem oli kadunud 1999. aastal sündinud tütarlaps, keda otsiti 86 korral. Käesoleva aasta jooksul on ühte 1999. aastal sündinud tütarlast otsitud juba 39 korral,“ nentis Tampere.

„Täiskasvanutest otsiti mullu kõige rohkem aga ühte 1972. aastal sündinud meest – kokku 11 korda. Käesoleval aastal on seda sama meest juba otsitud kaheksal korral.“