"Pöördumine Eesti Vabariigi peaministri, kultuuriministeeriumi, kultuuriministri ja Tartu Linnavalitsuse poole

Oleme sügavalt mures arengute pärast Tartu Kunstimuuseumis.


Tartu on Eesti rahvusliku kunsti häll. Siin toimus 1906. aastal esimene eesti kunsti ülevaatenäitus. Tartus aastatel 1919-1944 töötanud Pallase kunstikool kirjutas Eesti kunstiajalukku selle legendaarseima peatüki. Eesti kunsti ei ole võimalik ette kujutada Tartus alates Raua, Mägi ja Wiiralti aegadest kuni tänase päevani töötanud kunstnike tööta.

Just Pallase kunstiühingu algatusel asutati 1940. aasta 17. novembril Tartu Kunstimuuseum. Järgnenud 73 aasta jooksul on muuseumile Pallase kunstnike poolt kingitud mõnekümnest tööst kasvanud Eesti esinduslikumaid kujutava kunsti kollektsioone, mis on samas suurusjärgus Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooniga. Mitmekülgse ja erinevaid maitseid ja huvisid esindava näituseprogrammiga on Tartu Kunstimuuseum andnud panuse säilitamaks Tartut kunsti- ja kultuurilinnana ka pärast Pallase likvideerimist ja kõrgema kunstihariduse Tallinna viimist stalinlike võimude poolt. Tänu paljude erinevatel aegadel siin elanud inimeste tööle on Tartus kujunenud rikas ja paljukihiline kunstielu.

Riiklikud kunstimuuseumid on ühiskondlikul kokkuleppel toimivad asutused, mille rolliks on säilitada, uurida ja edendada Eesti kunstikultuuri kogu selle rikkuses, erinevate vaadete, laadide, seisukohtade paljususes. Vaid sellest tõdemusest lähtudes saab kunstimuuseum rahuldada nii kunstnikkonna kui ka publiku ootusi, olla mõlema jaoks soovitud ja vajalik. Isegi kui kõigi inimeste ja gruppide huvide ja maitsete rahuldamine ühel ajahetkel ei ole võimalik, on see siiski ainuke püüdlemisväärne eesmärk.

Kahjuks näeme, et Tartu Kunstimuuseumi äsja avalikustatud 2014. aasta näituseprogramm, samuti vastse direktori väljaütlemised näitavad ühest suunda loobuda mitmekesisuse ja demokraatia printsiipidest. Selle asemel oleme tunnistajaks Tartu Kunstimuuseumi muutmisele vaid ühte kildkonda teenivaks kaasaegse kunsti muuseumiks. Kaasaegne kunst on Eesti tänase kunstielu väga nähtav osa ning sellisena omas nišis hinnatav. Tallinna on juba loodud Eesti Kaasaegse Kunsti muuseum ning piisava entusiastide hulga olemasolul ei ole me vastu vastava asutuse loomisele ka Tartusse. Mida me ei mõista ega kiida heaks, on sellise asutuse loomine mitmekülgset ja laiapõhjalist tööd tegeva Tartu Kunstimuuseumi asemele. Avaliku asja ülevõtmine kildkondlikul eesmärgil on ühiskondliku varanduse kaaperdamine.

Administratiivsete vahenditega ühe ideoloogiliselt „õige“ lähenemise pealesurumise eelmiseks näiteks oli stalinlik sotsialistlik realism. Me ei näe põhjust, miks Tartus asuv riiklik kunstimuuseum peaks midagi sarnast uuesti proovima. Traditsiooniline kunstilinn Tartu ei ole sellisteks eksperimentideks õige koht. Tartu Kunstimuuseum ei ole Gordioni sõlm meie aja Aleksandritele ühe mõõgaropsuga puruks löömiseks.

Juhime tähelepanu sellele, et elavas kunstielus osaleb kunstimuuseum kõrvuti galeriidega. Kunstiajaloo tutvustamise ülesannet ei saa tema eest täita keegi teine. Usume, et Tartu väärib kunstimuuseumi, mis hindab ja tutvustab nii mineviku- kui olevikukunsti selle kõige avaramas spektris. Leiame, et Tartu Kunstimuuseum väärib direktorit, kes mõistab hinnata nii ajalugu kui tänast päeva.

Nõuame tasakaalustatud näituseprogrammiga ning erinevatele vaadetele avatud Tartu Kunstimuuseumi.

Imat Suumann, Jaan Elken, Tiit Pääsuke, Toomas Tiivel, Indrek Hirv, Tiia Karelson, Lea Liblik, Saima Männo, Ove Maidla, Enn Tegova, Enn Lillemets, Krista Roosi, Evi Gailit, Martti Ruus, Peeter Krosmann, Maris Tuuling, Mihkel Lember, Kaido Kask, Piret Veski, Ilmar Kruusamäe, Kersti Unt, Vallo Tillmann, Jüri Arrak"