Külliki Kübarsepp: Tallinna volikogus on 79st liikmest 53 asendajad ehk Tallinna juhib masenduskogu
Riigikogu liige Juku-Kalle Raid kutsub end masendussaadikuks, kuna tema sai parlamenti asendusliikmena. Tänase Tallinna linnavolikogu näol on tegemist suuremat sorti masendusega – volikogu 79-st liikmest 53 on asendusliikmed.
Selles on süüdi erakonnad, kes rivistavad valimisteks üles peibutuspardid. Samuti kehtib keerukas süsteem, kus volikogu koosseisu suure osa määravad erakonnad oma kinniste ülelinnaliste nimekirjadega. See annab igale nimekirjale, kes ületab 5-protsendilise künnise, saada vähemalt paar kompensatsioonimandaati, aga probleemiks on see, et kompensatsioonimandaatidel pole mingit seost isiklike häältega. Volikokku võib pääseda ka valimistel ühtegi isiklikku häält saamata!
Keskerakondlane Daisy Järva on pealinna volikogus 15 häälega. Ta osutus valituks tänu oma 20. kohale üldnimekirjas. Kõige enam on praegustest volikogu liikmetest hääli saanud Jüri Pihl – 2278. Tõeline kurioosum on aga see, et tervelt 15 inimest sai valimistel rohkem hääli kui Pihl, aga keegi neist ei ole volikogu liige. 2009. aastal kogus Tallinnas kokku 42 kandideerijat rohkem kui tuhat häält, aga neist on praeguses masenduskogus ainult kuus!
Asendusliikmete nii suur osakaal on linnavolikogu viinud sisuliselt kummitempli staatusesse. Toompeal, ministeeriumides, Euroopa Parlamendis või Tallinna linnavalitsuses töötav parteiladvik vedas asendusliikmed volikokku. Need hoiavad kuulekalt madalat profiili, sest nii välditakse liidritega vastuollu sattumist.
Selline olukord on teinud ka volikogu opositsiooni väga nõrgaks (vt tabelit). Volikogu on initsiatiivitu ega peegelda adekvaatselt valijate tahet. Tulemuseks on see, et Eesti avalikkus on peaaegu unustanud pealinna volikogu olemasolu. Tihti kuuldub käegalöömist, et sinna pole mõtetki kandideerida, kui juba kandideerida, siis ikka Riigikokku.
Erakond Volikogus kohti Asendusliikmeid (%)
KE 43 23 (54%)
RE 14 13 (93%)
IRL 13 11 (85%)
SDE 8 6 (75%)
*volikogus on veel Keskerakonnast lahkunud fraktsioonitu Ain Seppik, kes sai ringkonnamandaadi.
Parlamendisaadikud Lukas, Raid ja Herkel on esitanud riigikogus seaduseelnõu, millega soovitakse Riigikogu valimistel üleriigilised nimekirjad lahti siduda parteisisestest kokkulepetest ning pöörata näod valijate poole. Sama tuleb teha nende kohalike omavalitsuste volikogude valimistega, kus on mitu valimisringkonda.
Valimissüsteem muutus selliseks 2009. aastal Urmas Reinsalu ning toonase riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde eestvõttel. Seda hakati tegema koomilisel kombel soolise võrdõiguslikkuse seaduse kaudu. Tulemuseks oli ebamõistlikult suur linnavolikogu koosseis (63lt 79le); igaks juhuks keelati Tallinnas valimispiirkondade muutmine näiteks haldusreformi korral jmt. Kuigi president saatis ebakorrektselt muudetud seaduse Riigikogule tagasi, ei süvenetud ka teistkordsel arutelul probleemidesse.
Suur osa vastutusest lasub Keskerakonnal, kes külvas segadust katsega muuta Tallinn üheks hiigelsuureks valimisringkonnaks, et kandidaat Savisaar saaks õitseda igal pool üle linna. Tagajärg olnuks linnaosade ja asumi-identiteedi hävitamine.
Mida tuleks olukorra muutmiseks teha? Vaja on uut kohalike omavalitsuste volikogude valimise seadust. Lõpuks tuleb kokku leppida Riigikogu liikmete, ministrite ja Euroopa Parlamendi saadikute kandideerimise võimalused kohalike omavalitsuste valimistel. Volikogu töös nad teatavasti osaleda ei tohi. Tegemist on ehtsate peibutuspartidega, kelle najal masenduskogu ongi moodustatud.
Tõsi, põhiseaduse järgi ei saa ega tohi piirata kellegi õigust kandideerida. Ent lubades saadikute ja ministrite tööd kohalikes volikogus, kaoks võimude lahusus ja laiema hulga inimeste kaasamine, mida väikeriik hädasti vajab. Lahendus võiks olla poliitiliste osapoolte hea tahte avaldus ehk kokkulepe parte mitte välja panna, mis kuulub ka reaalselt täitmisele.
Teiseks tuleb ülelinnalised nimekirjad muuta avatuks. Volikogu koosseis moodustuks vastavalt iga kandidaadi tulemusele. See vähendaks pingeid erakondade sees nimekirjade koostamisel ja ergutaks kandidaate endid paremini valijatega sidustama. Vastutusest, mida iga valitud saadik peaks kandma, on meil ju ääretu puudus.
Kolmandaks tuleks volikogu liikmete arv tagasi viia 63-le, nagu oli varem, aga seejuures on vaja tõsta halduskogude rolli. Peagi näeme, et Keskerakond sunnib oma linnaasutustes töötavad sõltlased väevõimuga kandideerima ja esitab hiigelpika nimekirja. Sama üritavad teised erakonnad. Võiks kehtida reegel, et ükski nimekiri ei või välja panna rohkem kandidaate, kui seda on kahekordne volikogu liikmete arv. Eelmistel kordadel on kandidaatide esitamisel hulluks mindud, tagajärjeks on kümned ühe-kahe ja isegi null hääle saajad.
Parlamendierakonnad, kes pole olukorra muutmiseks midagi ette võtnud ütlevad nüüd muidugi, et midagi ei saagi muuta, sest valimised on liiga lähedal. Siiski peaksid õiguskantsler ja Riigikohus kaaluma, kas erakorraliselt ei võiks valimisseadust muuta ka valimisaastal, sest see on vähemalt
