Kuidas panna piir poliitikute korruptsioonile?

Kor­rupt­sioo­ni pee­tak­se kri­mi­naalõigus­li­kuks üleas­tu­mi­seks, mit­te ee­ti­li­se nor­mi rik­ku­mi­seks. Po­lii­ti­ka on muu­tu­nud ko­ha­li­ke oma­va­lit­sus­te ta­se­mel ärii­deeks. Kas te­gu on sur­nud rin­gi­ga? Kind­las­ti mit­te, la­hen­du­sed on ole­mas.

Möö­du­nud aas­ta 4. det­sem­ber. Tal­lin­na lin­na­va­lit­su­se nõuni­ku Ivo Par­bu­se ta­ga sul­gub me­tal­se kõma­ka­ga ares­ti­kamb­ri uks. Sel­le­ga on ala­nud jär­je­kord­ne kor­rupt­sioo­nik­ri­mi­naa­las­ja uu­ri­mi­ne, mis loo­de­ta­vas­ti ra­pu­tab ühis­kon­da süga­va­malt.See on vaid üks näi­de. Te­ge­lik­ku­ses re­gist­ree­ri­ti möö­du­nud aas­tal kok­ku 224 pis­ti­se, altk­äe­mak­su and­mi­se, võtmi­se ja va­hen­da­mi­se juh­tu­mit, tä­na­vu on see arv ka­he esi­me­se kuu­ga kok­ku 17, kirjutab  Eesti Päevaleht.

Kõige enam re­gist­ree­ri­ti ame­tia­la­seid ehk kor­rupt­sioo­ni­ku­ri­te­gu­sid Tal­lin­nas (37) ja Pär­nus (25), mu­jal vä­hem. Võrrel­des 2007. aas­ta­ga viie­kor­dis­tus statistika kohaselt  Tal­lin­nas pis­ti­sevõtmi­se arv. Teis­tes Ees­ti ko­ha­li­kes oma­va­lit­sus­tes re­gist­ree­ri­ti ame­tia­la­seid ku­ri­te­gu­sid vä­hem - näi­teks Nar­vas kuus, Jõh-vis kolm ja Sil­lam­äel kolm.

Kas tões­ti pürib Tal­linn pis­ti­se­pea­lin­naks? Ar­ve vaa­da­tes on ka mõis­te­tav, miks Tal­lin­na lin­navõim pa­lus rii­gi­koh­tu abi, et va­ba­ne­da rii­gi­kont­rol­li au­di­ti­test. Ülemöö­du­nud nä­da­lal rii­gi­ko­hus siis­ki ot­sus­tas, et rii­gi­kont­rol­lil on õigus KOV-d (kohalikku omavalitsust) kont­rol­li­da.

Kor­rupt­sioon on kii­re ri­kas­tu­mi­se va­lem - äri­me­he­le on ta võima­lus luua kon­ku­ren­ti­de ees edu­maa; oma­va­lit­su­se amet­ni­ku­le, po­lii­ti­ku­le ja era­kon­na­le võima­lus tee­ni­da ra­ha ava­li­ku ruu­mi ja hüve par­sel­da­mi­se eest. Kõik peak­sid just­kui ra­hul ole­ma, väl­ja ar­va­tud lih­ti­ni­me­ne, kel­le­le va­li­mis­te eel lu­ba­dus­te une­lii­va sil­ma ra­pu­ta­tak­se.

Kah­juks on osa­le meie po­lii­ti­li­sest no­menk­la­tuu­rist kor­rupt­sioon veel siia­ni ai­nult kri­mi­naalõigus­lik üleas­tu­mi­ne, mit­te aga ee­ti­li­se nor­mi piir. Ning siin po­le ai­nusüüdla­ne su­gu­gi kes­ke­ra­kond­lik Tal­lin­na lin­na­va­lit­sus, nii oli see en­ne ja nii see tõen­äo­li­selt ka jääb. Tõsi, ilm­selt väik­se­mas hul­gas, sest hirm kor­rupt­sioo­nias­ju uu­ri­va ka­po ees sun­nib nii äri­me­hi kui ka lin­naa­met­nik­ke et­te­vaa­tu­se­le.

Jus­tiits­mi­nis­tee­riu­mi 2006. aas­ta uu­rin­gu jär­gi pi­das kor­rupt­sioo­ni ta­kis­tu­seks ai­nult 31% et­tevõtja­test. Meie ühis­kon­na ee­ti­ka- ja mo­raa­li­ta­se­me ohutule peaks aga vil­ku­ma pa­ne­ma tõde­mus, et ülejää­nud 69%-le oleks kor­rupt­sioon siis min­gil mää­ral vas­tuvõetav ja lau­sa soo­dus­tav.

Ome­ti - kui vaa­da­ta kor­rupt­sioo­ni­juh­tu­de pi­de­vat kas­vu, võib siis­ki tõde­da, et ei suu­re­ne mit­te kor­rupt­sioon, vaid suu­re­neb ini­me­se ja ühis­kon­na tead­vus­ta­mi­ne kor­rupt­sioo­nist kui pa­hest. Sa­mas võib sel­le uu­rin­gu põhjal ka spe­ku­lee­ri­da, et te­ge­li­kult on kor­rupt­sioo­ni­juh­tu­de arv kolm kor­da suu­rem kui ar­vud seda näitavad. Kui 31% ütleb, et kor­rupt­sioon on pa­he, tä­hen­dab see, et ai­nult see osa ühis­kon­nast on val­mis sel­les suh­tes rii­gi­ga koostööd te­ge­ma.

Jus­tiits­mi­nis­tee­riu­mi kri­mi­naal­tea­be ja analüüsi ta­li­tu­se ju­ha­ta­ja Ma­ri-Liis Söö­di sõnul näi­tab era­sek­to­ri kor­rupt­sioo­ni suu­rust fakt, et 34% Ees­ti et­tevõtja­test olek­s val­mis maks­ma amet­ni­ku­le altk­äe­mak­su sel­leks, et võita rii­gi­han­ge.

Vas­tus, miks just ko­ha­li­kes oma­va­lit­sus­tes on roh­kem kor­rupt­sioo­ni­juh­te, on liht­ne: amet­ni­ku ot­sus­tuspä­de­vus ühis­kond­li­ku hüve ümber­ja­ga­mi­sel ja ini­mes­te igap­äe­va­se elu (ka ma­te­riaal­sel) kor­ral­da­mi­sel on tun­du­valt laiem kui rii­gi ta­san­dil. Kah­juks on ah­vat­lus kor­rum­pee­ru­da pal­ju suu­rem. Kui on pak­ku­mi­ne, siis jä­re­li­kult on ka nõud­lus. Kor­rupt­sioon on ala­ti ka­he­pool­ne. Seetõttu on po­lii­ti­li­ne ülemvõim kor­rupt­sioo­ni­le elutäh­tis. Ai­nult sel­li­sel ju­hul saab mõju­ta­da amet­ni­ke ot­su­seid po­lii­ti­li­sel ta­se­mel ja juh­ti­da ko­gu kor­rup­tiiv­ne ka­sum kas isik­lik­ku või era­kond­lik­ku kau­kas­se. Vii­ma­ti ni­me­ta­tu on olu­li­ne sel­lepä­rast, et ju­ba et­te toe­ta­da järg­ne­vat võimu­pe­rioo­di.

Siit jõua­me­gi järg­mi­se tee­ma­ni ehk par­tei­de ra­has­ta­mi­se­ni. „Ar­ves­ta­des era­kon­na rol­li esin­dus­de­mok­raa­tias on era­kon­na „äraost­mi­ne" oht­li­kum ja pi­ke­ma mõju­ga kui üksi­ku­te amet­ni­ke mõju­ta­mi­ne. On häm­mas­tav, kui ükskõik­selt vaa­ta­vad po­lii­ti­li­sed jõud pealt rah­vavõimu kaa­per­da­mist ra­havõimu poolt," vii­tab en­di­ne õigus­kants­ler Al­lar Jõks soo­vi­ma­tu­se­le po­lii­ti­li­se­le kor­rupt­sioo­ni­le pii­rid sea­da.

Et­tevõtted ei to­hi Ees­tis era­kon­di ra­has­ta­da, era­kon­da­de ra­has­ta­jad tu­leb iga kvar­tal ni­me­li­selt väl­ja tuua. Seetõttu on et­te-võte­tel mu­gav toe­ta­da par­tei­de al­la koon­du­nud en­di­le so­bi­vaid sih­ta­su­tu­si, il­ma et nen­de spon­sor­lus väl­ja tu­leks. Eri­li­selt on vii­ma­sel ajal esile too­dud Kes­ke­ra­kon­na tii­va all olev Jüri Vilm­si sih­ta­su­tus.

Po­lii­ti­ka on liht­la­ba­ne äri, kus po­pu­lis­mi ra­has­ta­mi­ne on in­ves­tee­ring tu­le­vi­ku äri laien­da­mis­se. Kah­juks on ena­mik rah­vast kin­ni loo­sun­gi­tes ega vae­vu­gi tun­gi­ma prot­ses­si­des­se süvit­si. Nii on­gi po­lii­ti­ka muu­tu­nud KOV ta­se­mel ärii­deeks, kus ta toi­mib n-ö kon­sul­tat­sioo­ni-ja kom­mu­ni­kat­sioo­ni­fir­ma­na era- ja ava­li­ku sek­to­ri va­hel. Nii on see mui­du­gi ka mu­jal maail­mas. Aga Ees­ti pu­hul on prot­ses­sid tu­le­ne­valt rii­gi väik­su­sest va­lu­sa­mad ja tih­ti­pea­le ka lä­binäh­ta­va­mad.

Eri po­lii­ti­lis­te sur­verühma­de ta­ga on eri­ne­vad äri­li­sed hu­virühmad ja see on min­gis mõttes ka nor­maal­ne. Aga ju­hul kui era­sek­to­ri hu­vid hak­ka­vad üle­ta­ma ava­li­ku sek­to­ri ja üld­su­se hu­ve, on te­ge­mist ju­ba kor­rupt­sioo­ni­ga, sest miks po­lii­tik, kes esin­dab sa­mu­ti üld­su­se hu­ve, teeb ot­su­seid oma va­li­ja vas­tu? Vas­tus on liht­ne: isik­li­kud hu­vid saa­vad võidu te­ma mo­raa­li üle.

Ka­val po­lii­tik pa­neb kor­rup­tiiv­sel eesmär­gil va­ja­du­se kor­ral ise­gi jõed tei­ses suu­nas voo­la­ma. Sest mis see siis on, kui äri­lis­te hu­virühma­de toel po­lii­ti­kas­se saa­nud isik, kel­le üle­san­ne on muu hul­gas el­lu viia ka te­da toe­ta­nud oli­gar­hi­de (Ees­tis on see ehk lii­ga suu­re­joo­ne­li­se kõla­ga sõna - au­tor) ärii­deed, ei hak­ka va­hen­da­ma era­sek­to­ri hu­ve ava­li­ku­le, vaid vas­tu­pi­di. Ol­les ju­ba võimul, te­kib po­lii­ti­kul võima­lus küsi­da ise­gi oma se­nis­telt toe­ta­ja­telt üha enam ja enam ra­ha. Et­tevõtja on sel­le­ga  täie­li­kult konk­su ot­sas.

Kor­rupt­sioon seob te­da po­lii­ti­ku­ga ja lõpuks po­le­gi kor­rupt­sioon va­hend äri­me­he, vaid hoo­pis po­lii­ti­ku ka­suks. Po­lii­tik ka­su­tab kor­rupt­sioo­ni kui ühte oma inst­ru­men­ti ning sel­le­ta ta just­kui ei saaks­ki ek­sis­tee­ri­da. Ta on na­gu must­kunst­nik, kes tun­nis­tab jä­nest oma käes ai­nult siis, kui tal on jä­ne­se kõrvad pi­hus. Kui meie se­da ei näe, siis se­da ka po­le. Min­gi­su­gust ee­ti­list vaa­det kor­rupt­sioo­ni­le kor­rup­tan­di en­da poolt ei saa­gi ek­sis­tee­ri­da. Seetõttu on­gi kor­rupt­sioon Ees­tis just KOV ta­san­dil kui po­lii­ti­li­ne inst­ru­ment. Ee­ti­ka­nor­mi­del on po­lii­ti­kas aga suh­te­li­selt ha­ju­ta­tud pii­rid.

Mõnes mõttes võib se­da ehk ni­me­ta­da po­lii­ti­li­seks co­sa nost­ra'ks Ees­ti moo­di ning siin on üheks näi­teks õnne­tu Oli­ver Kruu­da. Kes­ke­ra­kon­na va­lit­se­mi­sa­jal sai Kruu­da an­da Ka­le­vi ma­ja po­lit­sei­le aas­ta­teks üüri­le, sel­le­ga jäi ta era­kon­na lõa ot­sa. Siis sai Kruu­da Kei­la-Joa su­vi­la­komp­lek­si, kust ta müüs Kes­k-era­kon­na esi­me­he Ed­gar Sa­vi­saa­re po­ja fir­ma­le ülio­da­valt sel­le­sa­ma kin­nis­tu, kus Sa­vi­saar oli ise aas­taid ela­nud. Seejä­rel läk­sid Kruu­da­le Tal­lin­na koo­li­de re­mon­did ja üürid. Kruu­da toe­tas era­kon­da K-ko­hu­kes­te rek­laa­mi­ga. Kä­si pe­si kätt.

Kui äri­mees ka tun­neb kin­ga en­da kõri peal, ei lä­he ta ka­pos­se kae­ba­ma. Ka mit­te ju­hul, kui ta teab, et hä­vi­taks sel­le­ga ühe po­lii­ti­li­se mä­da­pai­se ja ai­taks võimu­le kel­le­gi tei­se. Uus te­gi­ja ei võtaks te­da ju enam ju­tu­le, sest te­da ei saa usal­da­da. Et siis sur­nud ring? Ar­van, et pä­ris nii see siis­ki po­le, ja pa­kun siin­ko­hal mõned la­hen­du­sed kor­rupt­sioo­ni oh­jel­da­mi­seks.

Korruptsiooni vähendamise võimalused

1. Teadvustamine 

Korruptsiooni ennetustöö peab algama maast madalast ja seda tuleb selgitada mitte ainult kui kuritegu, vaid kui ebaeetilist ja moraalitut tegevust, ebaausat rikastumist. Ühiskond ei tohi olla korruptsioonist ainult juriidiliselt „vaba", vaid vaba ka moraali tasemel.

2. Pädevus ja huvid

KOV-s peab olema väga selgelt piiritletud otsustavate ametnike võimupädevus ning tema eraõiguslikud huvid viimse sendi ja toiminguni läbinähtavad. Miks mitte lahutada detailplaneeringute kinnitamine ja ehituslubade andmine? Korruptsioon on seal, kus rahal on omadus luua kiiret lisaväärtust ning ametnikel on reaalne võimalus neid protsesse subjektiivselt suunata. Linnapilti vägistavad lahendused peegeldavad avaliku võimu võimetust kinnisvaraarendajate survele vastu seista.

3. Hanked 

Riiklikul tasemel tuleb üle vaadata nii riigi- kui ka KOV taseme hankekorraldus. Üks võimalusi on hankekorralduse väljaviimine poliitilise otsustuse haardeulatusest.

4.Rahastamine 

Tuleb tõhustada kontrolli erakondade rahastamise üle. Rahastamise avalikustamine ja kontroll tuleb laiendada kõikidele erakondadega nähtavalt või eeldatavalt seotud sihtasutustele ja MTÜ-dele. Avalikus registris peab aruandlus üleval olema sendi täpsusega ja põh-jendustega. Miks mitte kaaluda lausa kuuaruandlust äriregistrile. Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjonile peab andma õiguse kontrollida erakondade ja nendega seotud ühingute rahastamist väljaspool valimiskampaaniat ja annetuste aruannet.

5.Tuluallikad 

Eraisikutel peab erakondade toetamisel lasuma kohustus näidata alates teatud summast oma tuluallikas. 1000-kroonise annetuse puhul pole seda vaja, kuid alates 50 000 kroonist küll.

6.Kontroll 

Majanduslike huvide deklareerimine tuleb muuta täielikult elektroonseks, et esitatud andmeid saaks tõhusamalt kontrollida.

Refereeritud artikli originaaltekst Eesti Päevaleht Onlines