Kuidas Nõukogude võim valvas teisitimõtlejaid Niklust, Tartot ja Madissoni
1970-ndate algul loodi „Permi kolmnurk“ – kolm poliitvangide kinnihoidmiseks mõeldud „paranduslike tööde kolooniat“ Perm-35, Perm-36 ja Perm-37. Kolm kolooniat asusid 50 kilomeetri raadiuses.
Neist Perm-36-s on nüüd muuseum, aga teised kaks kolooniat töötavad edasi. Tõsi, tänasel Venemaal hoitakse seal kinni tavalisi kriminaalkurjategijaid.
Perm-36 muuseumi teadusliku juhataja Leonid Obuhhovi sõnul käis kolmest kolooniast 1970- ja 1980-ndatel läbi umbes tuhatkond poliitvangi. Kõik olid nad vangi mõistetud Nõukogude-vastase propaganda ja agitatsiooni eest. „Võib olla arvatakse, et neid oli rohkem, aga ega tegelikult Nõukogude Liidus dissidente ju väga palju olnud,“ räägib Obuhhov mulle ekskursiooni tehes.
Valvureid pea sama palju kui vange
Aga see-eest kartis Nõukogude võim seda tuhatkonda teisitimõtlejaid niivõrd, et neid valvati mitu korda rangemalt kui tavalisi kriminaalkurjategijaid. „Valvurite arv oli sisuliselt võrdne vangide arvuga,“ räägib Obuhhov. „Valve oli nii kõva, et alates 1972. aastast, kui siia hakati tooma „poliitilisi“, polnud siin ühtegi põgenemist.“
Perm-36 territooriumit ümbritses koguni üheksast erinevast tasemest kaitsevöönd!
Kõige välisema kaitse moodustas „maskeeriv tara“. „Selleks, et väljast ei näeks keegi sisse ega seest keegi väljapoole vanglat,“ selgitab Obuhhov.
Edasi tuli vangivalvurite ehk „narjaadi“ kontrollriba, kus jooksid ringi ka valvekoerad.
Kolmanda „kaitsekihi“ moodustas tara, mis koosnes altpoolt metallist aiast, siis kõrgemal tuli terav okastraat ning kõige üleval veel „putonka“ ehk peaaegu märkamatu, peenikesest traadist posu, millesse sattumisel mässis inimene ennast iseenesest sisse. Umbes nagu kärbes, kes satub ämblikuvõrku.
Edasi tuli uuesti lai kontrollriba, mida jälgisid laagri nurkades asunud tornides ehk „võškades“ seisnud automaaturid. Öösiti valgustasid riba võimsad prožektorid.
Tarad, okastraadipusad, andurid
Järgnes põhiline vanglaaed: laudadest ja vähemalt kolm meetrit kõrge. „Tara peal oli jällegi okastraat, mis ulatus tarast väljapoole ning kui keegi oleks üritanud sealt üle ronida, siis oleks talle peale kukkunud,“ räägib Obuhhov. Vang oleks sattunud jällegi nagu ämblikuvõrku.
Siis tuli uuesti kontrollriba, aga mitte nii lai kui eelmine.
Edasi tuli taas tara, seekord umbes kahe meetri kõrgune koos okastraadiga, kuhu oli lastud elekter. „Pinge polnud muidugi tappev, aga piisav, et kõvasti haiget teha,“ ütleb Obuhhov. „Lisaks oli see tara varustatud süsteemiga, mis reageeris inimkeha lähenemisele.“ Seega olid seal andurid, aga Obuhhov ei osanud öelda, kui kaugelt andurid juba tööle hakkasid.
Tara ees asusid maa sees kaevamisvastased andurid, mis hakkasid tööle maapinna võnkumise peale. „Endised vangid on rääkinud, et kui koloonia territooriumile sõitis näiteks raske traktor, siis vahest hakkas see süsteem traktori põhjustatud maapinna põrumise peale tööle,“ teab Obuhhov.
Kõige lõpuks olid koloonias mõned kohtades veel lokaalsed madalad tõkked, mis olid mõeldud kui hoiatuseks, et mitte läheneda kaitsevööndile.
„Paljud siinsed valvesüsteemid, mida Nõukogude siseministeeriumi instituudid siin katsetasid, võeti hiljem kasutusele ka teistes kolooniates,“ räägib Leonid Obuhhov. „Kuigi tavalistes kolooniates muidugi need valvesüsteemid üldiselt ei olnud nii karmid.“
Kui tavaliselt kasutas Nõukogude võim Permi-kandis kolooniates istunud vange väljaspool vangla territooriumit metsalangetustöödel, siis „poliitilistel“ oli Obuhhovi sõnul keelatud väljaspool kolooniat töötada. Neile ehitati töötsehhid otse kolooniasse.
Kuulsad Lõsva triikrauad on "poliitiliste" meisterdatud
Perm-36 tegid vangid näiteks detaile lähedal Lõsva asulas asunud triikrauatehasele. Massiivsed, rasked Lõsva triikrauad olid Nõukogude Liidus tuntud kraam. Veel töötasid poliitilised vangid saekaatris.
Perm-36 poliitvangide kolooniast viidi viimased poliitvangid üle 50 kilomeetrit eemal asunud Perm-35 üle 1987. aastal peale Nõukogude riigi viimase juhi Mihhail Gorbatšovi lubadust, et poliitvangide kinnipidamiskohad suletakse. Perm-35 ja samuti lähedal asunud Perm-37 kolooniates istusid nad muidugi edasi kuni Nõukogude riigi lõpliku lagunemiseni. Need kaks kolooniat tegutsevad siiani edasi, aga nüüd istuvad seal tavalised kriminaalkurjategijad.
„Permi kolmnurka“ toodi poliitvangid üle 1972. aastal Mordvas asunud laagritest. Aga näiteks naispoliitvangide laager jäi sinna Nõukogude aja lõpuni.
Pikemalt loe ja vaata fotoreportaaži Perm-36 piinavatest tingimustest homses Eesti Päevalehes.
