Kenal kevadpäeval tuli minu juurde üks tunnustatud selle maja produtsent ning pakkus saatejuht/toimetajana teha üht vahvat suvist saadet kalameestest ja nende elust (hiljem sai saate nimeks "Mehed ja mõrrad"). Võtsin pakkumise vastu, sest teadagi, ETV-s töötades peab sul olema mitu projekti, et ellu jääda.
Kui produtsent läks kepseldes juhtkonda oma meeskonnast teavitama, öeldi talle ühe juhatuse liikme poolt, et Dello ei juhi seda saadet. Toimetajana, palun, aga mitte saatejuhina. Küsimusele "miks?", vastas toonane ülemus, et Dello ei ole selle saate jaoks piisavalt intelligentne.
Mu sees läks midagi katki ja pind kõikus jalge all, sest ma ei teadnud enam, kui madalalaubaliseks mind seal majas päriselt peetakse. Mina, kes ma olin "AK" uudisteankur, kes ma olin hommiku-uudistes, kes ma suutsin puusalt ka spordiuudised ära teha.

Hästi, võtsin vähese intelligentsuse omaks ning jätkasin (saate tegin toimetajana). Tol suvel pakkus minu hea sõber (praeguseks samuti ERR-st lahkunud), et sõidaksime koos septembri esimesel nädalal puhkama. Kuna mul oli asendus olemas, kes alati pakkus, et ta tahaks rohkem teha, sest kord nädalas on vähe, ei näinud ma probleemi ja ostsime piletid sajusaartele. Muutsin oma puhkust vastavas internetikeskkonnas ja siis läks millekski, milleks ma valmis ei olnud.

Helises telefon. Teisel pool oli minu vahetu ülemus, kes röökis (kasutan julgelt endiselt seda väljendit) telefoni: "Kuidas sa võtad endale ülbuse arvata, et sa võid hooaja sees puhata?"
Säilitasin tasakaalukuse ja püüdsin selgitada, et ma pole kümne aasta jooksul mitte kunagi hooaja sees puhanud, ma pole kunagi haiguse pärast puudunud, mul on asendaja, kes meeleldi on ühe nädala minu eest, kas see ikka on nüüd nii suur probleem?
Oli. Mul ei lubatud minna, kästi piletid maha müüa ja tööl olla.

Vabandust, aga teie kuradi stabiilsust ma endale auto kütusepaaki ei pane. Te ei anna mulle lisatööd, sest ma pole piisavalt intelligentne, te reguleerite minu eraelu, te suhtlete minuga käskiv-karjuval toonil.

Kirjavahetus läks inetuks, palusin kokkusaamist.
Olin enda sees kurbusega tõdenud, et mul ei ole oma elu, ma pole piisavalt intelligentne tegemaks mingeid projekte, ma pole kellelegi päriselt vajalik.
"Vaibal" võtsid mind vastu "Terevisiooni" tollane produtsent, minu otsene ülemus ja juhatuse liige, kes minu intelligentsustaseme skaala oli varem paika pannud. Viimane vabandas minu ees. Vabandas siiralt ja ma võtsin selle vastu. Edasi aga algasid rünnakud.

Kui ma nägin, et kompromissi ei saavutata (ma OLIN valmis puhkusest loobuma, see ei olnud eluline küsimus), sain aru, et mina olen mina. Minu elu üle otsustan mina, seda ei tee keegi teine. Ja ma ütlesin: "1. juunist panen ma avalduse lauale, "Terevisiooni" hooaja teen lõpuni ja 1. juulist olen läinud."

Nüüd järgnes juba piinlik. "Kuhu sul minna on?!? Erakanalitest tahavad kõik meile tulla, sest meil on siin stabiilsus!"
Vabandust, aga teie kuradi stabiilsust ma endale auto kütusepaaki ei pane. Te ei anna mulle lisatööd, sest ma pole piisavalt intelligentne, te reguleerite minu eraelu, te suhtlete minuga käskiv/karjuval toonil. Ma ei ole nõus. Ma tahan ELADA. Mul on ainult üks elu ja kui see läbi saab, ei ole mitte midagi.

Samuti ähvardati mind konkreetselt: Kui ma kavatsen avalikkusele öelda, et mind solvati ja ei lastud puhata, kui mina seda tahtsin (mis päeva lõpuks ei olnudki enam oluline), siis nad teevad mu maatasa. Kuidas täpsemalt, jäi selgusetuks.
Mina ei ole ajakirjanduses musta pesu pesija. Tegelikult ei ole meist seal majas keegi, ei ole kindlasti ka Kadri. See kõik tuleb ise välja. Absurdsed otsused (nt. las Kadri loeb "Terevisiooni") lahatakse nagunii läbi.

Ma ei saa öelda, et mul oleks kurb vaadata, kuidas inimesed ERR-st lahkuvad. Eelmisel nädalal läks sealt jälle üks hea sõber. Tehnikainimene, kelle sarnaseid Eestis lihtsalt ei ole! Tuul nende tiibadesse.

Tsiteerides klassikuid: Väljaspool ERR-i ON elu!