Kristlus on usundiõpetuseks kõige sobivam?
„Muidugi tahaksid väljavalitud olla ka teised, aga loodusseadused on pandud paika nii, et suuremasse mahuvad ära väiksemad. See käib ka eetikas oluliste tõekspidamiste kohta.”
Just nimelt kristlased on autori meelest need, kellel on kõige enam eeldusi usundiõpetuse edastamiseks, muidugi juhul kui nad lähtuvad ja peavad kinni kristlikest põhimõtetest, mida õpetavad. „Miks peaksime selles kahtlema? Elame ju demokraatias, kus ühiskond ise kehtestatud reeglite täitmist järgib.”
Kohustuslik usundiõpetus ei ole kohustuslik uskumine, toonitab Sisask. „Uskuma ei saa kohustada. Need aga, kes arvavad, et lastele ei tohi anda valikuvõimalusi, jutlustavad valitsevat pluralismi, aga tunnistavad ainult ühte — iseenese tõde.”
Ent miks just kristlus on selleks usundiks, millele mitmed Eesti riigitegelased, kaasa arvatud peaminister, usundiõpetusest rääkides panuse teevad, küsib Sisask.
„Aga jutt käib väärtustest, mille hulgas üks printsiip jääb eetikas valdavaks. Armastage oma ligimest nagu iseennast. Selle pakkus välja Kristus,” vastab ta ise.
Ka teised usundid, näiteks budism, keelitavad tegema head või vähemalt hoiduma tegemast halba nendib Sisask. „Ometi ei ole üheski teises usundis nii kõikehaaravat ligimesearmastuse nõuet nagu kristluses. See käib ka riikide kohta. Nii Eesti kui ka Prantsusmaa kohta. Kogu Euroopa kohta.”
Kas pole praegused probleemid euroliidu tasandil tingitud just selle printsiibi eiramisest, küsib autor. „Kas mitte selle tõttu ei lähe gaasijuhe Saksamaale mööda meist ja teistest väiksematest riikidest? Ehk annab see kristlik norm vastuse ka küsimusele, miks Euroopa põhiseadusleppe preambulasse ei kirjutatud sisse viidet kristlikele väärtustele ja miks paljude arvates usundiõpetust koolides kohustuslikuks ei tule teha.”
