Kristina Kallas: Eesti edu jätkumiseks on vaja teha julgeid samme
Head Eesti 200 liikmed ja kaasteelised,
Minult on sageli küsitud, miks ma tulin poliitikasse? Ma küsin seda küsimust ilmselt endalt isegi sagedamini. Ma olen pidanud mitmeid kordi selgitama, mis mind tõukas ometigi astuma seda sammu? Selgitan. Põhjuseid on mitmeid.
Esiteks, mind ajendas poliitikasse tulema see, et protsesse jälgiva ja analüüsiva inimesena ma näen, et Eesti vajab muutusi. Suuri ja julgeid. Samal ajal me aga üksnes tiksume vaikselt või peenhäälestame tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi olukorras, kus me teame, et süsteem juba mõnda aega tervikuna ei tööta ning järgmine majanduskriis on ukse ees.
Teiseks, mind ajendas poliitikasse tulema see, et kuna muutumise vajadust ei tunnistata, ei ole Eesti juhtidel juba ammu pikka plaani. On kadunud ambitsioon ja koos sellega ka visioon. Pole majandusambitsiooni, pole kultuurivaldkonnas ambitsiooni, pole visiooni haridus- ja teaduse valdkonnas.
Eesti inimesed iga päev teevad nendes valdkondades maailma tipptulemusi, olgu see siis globaalsel turul läbilöövate ettevõtete ülesehitamine, Eesti muusika või filmide maailmalavadele viimine või muusikaesitlustel võimsa publiku aplausi saamine.
Eesti koolilapsed teevad maailma tipptulemusi teadmiste ja oskuste testides ja Eesti teadlased kroonivad maailma absoluutsete tippude seas. Need saavutused on tekkinud Eesti inimeste töökuse ja entusiasmi pinnalt, mille me kasvatasime 1990ndatel kui soovisime maailmale tõestada, et oleme haritud, innovatiivsed ja võimekad üles ehitama 20. sajandi riiki.
Ma tulin poliitikasse selleks, et öelda, et Eesti väärib visioonikat, suure ambitsiooni ja pika plaaniga juhtimist. Sest meil on kõik eeldused, et olla maailma tipus nii oma kultuuriga, haridusega, teadusega kui ka ettevõtlikkusega. Ma tahan tagasi sellist riiki, mille üle on võimalik meil kõigil olla jätkuvalt uhke, kes abivajajaid aitaks ja andekaid tagant tõukaks.
Kolmandaks, mind ajendas poliitikasse tulema Eesti lõhestatus. Meie poliitiline süsteem on viimase kümne aasta jooksul tegelenud teadlikult poliittehnoloogilise vastandumise ja selleläbi Eesti lõhestamisega. Eestlased vs venelased, rikkad vs vaesed, homod vs heterod, tööandjad vs töövõtjad.
Iga poliitiline jõud on välja arvutanud oma sihtgrupi, mõelnud talle välja vaenlase ja siis asunud selle vaenlase vastu võitlema ja nö omasid kaitsma. See on toonud neile valimistel hääli, aga selle tulemuseks on risti-rästi lõhestatud ühiskond.
Meid on 1,3 miljonit ja meile sisestatakse, et me peame jagama ennast meieks ja nendeks. Me raiskame oma niigi vähest inimvara ja tekitame ühiskonnas ebastabiilsust, mida on kerge kasutada ära ka neil, kes meie riigile võibolla head ei soovi. Kuid meil on ainult üks Eesti.
Ma tulin poliitikasse selleks, et aidata meie inimestele leida ühisosa ja ühist eesmärki, et ära lõpetada vihal, hirmul ja kadedusel põhinev vastandumine.
Niisiis, valimistest valimistesse on süvenenud ambitsioonikuse puudumine ning aina nõrgemaks on jäänud poliitiline eestvedamine. Olemasolevad erakonnad, kes muide enamjaolt on muutunud üha rohkem üksteise sarnaseks, ei ole mind kodanikuna inspireerinud.
Nad ei ole tekitanud minus usku edasiviivatest jõududest, meeskondadest või liikumistest, kes tahavad juhtida uute ideedega 21. sajandi riiki. Poliitika tegemine on muutunud poliittehnoloogiliseks tööks.
Poliitikuid endid köidavad enam küsimused nagu kes kellega teeb koalitsiooni, kes kellega vastandub, kes kelle koalitsioonist välja puksib, kellele see on kasulik ja kellele mitte. Ideede võitlust ei ole ning sütitavaid kõnesid Riigikogus ei peeta, seal käiakse lihtsalt tööl.
Kevadel, kui viis poliitikakauget inimest avaldasid Eesti 200 manifesti, oli see tavaliste, kuid tegutseda tahtvate kodanike hüüe Eesti inimeste suunas, et Eesti vajab muutusi, vajab visiooni ja uusi ambitsioonikaid juhte.
Me pakkusime välja ka oma visiooni Eesti arengu juurprobleemidest ning ütlesime ka väga selgelt, et meie kihk ise erakond moodustada ja tulla poliitikasse, ei ole kuigi suur olukorras, kus olemasolevad poliitilised liikumised viivad ise meie ideed ellu.
Kui me oleks näinud alates kevadest kuni tänase hetkeni sisulist plaani, kuidas lahendada sõlmprobleemid riigijuhtimises, tõsised kitsaskohad tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas, teha puuduvad investeeringud haridusse, teadusesse ja kultuuri ning edendada majandust, siis meil ei oleks olnud põhjust täna siia koguneda.
Siis ei oleks vaja Erakonda Eesti 200.
Me teeksime edasi oma teadustööd ülikoolides, juhiksime lennukeid, oleksime teel järgmistele ärikohtumistele, õpetaksime koolis lapsi või teeksime mistahes muud inimestele omast päevatööd.
Kuid tänaseks avalikkuse ette toodud erakondade valimisprogrammid ei sisalda ühtegi suurt muutust, sõlmprobleemi lahendamist või pikka plaani. Ikka paistab neist vastu võidu üksteise ületrumpamine valijatele meelepäraste lubaduste andmisel ja labane püüd raha juurde lubamisega valijaid ära osta.
Eesti 200 ei ole tulnud Eesti poliitilisele areenile seetõttu, et minna valimislubadustega võitlusesse töökohtade kindlustamise eesmärgil. Näitame, et poliitikuks olemine ei ole mitte amet, vaid kutsumus.
