"Ukraina kõikumine ida ja lääne vahel tuleb lõpetada," ütles Reformierakonda kuuluv Ojuland. "See on eeskätt Euroopa Liidu enda huvides, et meil oleks idas suurte ressurssidega tugev partner."

Ojuland möönib, et Ukrainas on palju reforme vaja veel läbi viia. Alates iseseisva ja sõltumatu kohtusüsteemist ning lõpetades ajakirjandusvabaduse tagamisest. Rahvusvaheliste allikate kohaselt on Ukraina probleemid ajakirjandusvabadusega ning korruptsiooniga oluliseks takistuseks vaba turumajanduse arendamisel.

"Selleks, et riik saaks kindlalt areneda lääneliku demokraatia poole, tulebki Ukraina tihedamalt siduda Euroopa Liiduga," ütles Ojuland, kelle sõnul on assotsiatsioonileping oma olemuselt väga praktiline viis teha tihedat koostööd Ukraina riiklike institutsioonidega.

Samuti annab see tema sõnul võimaluse parandada kaubandussuhteid, mis vähendaksid erinevaid tehnilisi barjääre kahepoolsetes suhtes.

Tingimuseks on Tõmošenko vabastamine

"Julia Tõmošenko juhtum hoiab Ukrainat seni poliitilises lõksus," ütles Ojuland.

Ojuland selgitas, et Tõmošenko on teatavasti seotud Euroopa Rahvaparteiga, mis on täna Euroopa Parlamendis suurim fraktsioon. Selle fraktsiooni eestvõtmisel võttis Euroopa Parlament läinud aastal vastu kaks resolutsiooni Ukraina kohta, kus assotsiatsioonilepingu tingimuseks seati Julia Tõmošenko vabastamine.

Ojuland meenutas, et viimane suurem jahenemine EL ja Ukraina vahel sai alguse 2011. aasta oktoobris, kui Ukraina toonane välisminister oli visiidil Brüsselis, et viia lõpule assotsiatsioonilepingu vormistamine.

"Samal ajal, kui minister esines Euroopa Parlamendi väliskomisjoni ees ja oli saanud kiita kõikide fraktsioonide esindajatelt edu eest, tuli välk selgest taevast," kirjeldas Ojuland. "Enne kui minister lõpetada jõudis, saabus teade endise peaminister Julia Tõmošenko süüdimõistva otsuse kohta."

Kuidas ja kelle juhtimisel selline asi sai juhtuda, selgub ehk kunagi hiljem, avaldas Ojuland lootust. Ta lisas, et Tõmošenkole on ette heidetud gaasilepingut Putiniga, mis Ukrainat meeletult röövib ning see on Ojulandi sõnul fakt. Nagu ka see, et assotsiatsioonilepingut ei ole Ukrainal Euroopa Liiduga tänaseni.

Ukraina on tõmbetuultes

Ukraina on Ojulandi sõnul seni jäänud Ida-Lääne vaheliste tõmbetuulte meelevalda. "Putin pingutas kõvasti enne eelmise aasta märtsivalimisi, et saada Ukrainalt "jah"-sõna ühinemaks Venemaa- Valgevene ja Kasahstani tolliliiduga," meenutas europarlamendi saadik. "Kreml katsus nii meelituste kui ähvardustega, kuid Ukraina suutis jääda enesekindlaks. Valitsus keskendus hoopis Ukraina gaasitarnete vähendamisele Venemaalt. Eelmisel aastal tegeldi põhjalikult kildagaasi varude uurimisega ning valmistuti kaasaegse tuumaenergia kasutuselevõtuks."

Tulemus on reaalselt see, et Ukraina sõltuvus Vene gaasist väheneb sel aastal märgatavalt. "Selles valguses on ka uudis, et Viru Keemia Grupp (VKG) sao Ukrainas loa põlevkiviuuringuteks, lootustandev," ütles Ojuland. "Ukraina on suur turg ning Eesti ärihuvide esindatud siin igati õigustatud, pole kahlust et investeeringud Euroopa Liidust tervikuna, tugevadavad Ukrainat kui riiki."

Ukraina lõimumine ELiga pole Venemaa huvides

Surve Venemaa poolt on väga suur, sest strateegiliselt ja geopoliitiliselt ei ole see täna kuidagi Putini huvides, kui Ukraina lõimub reaalselt Euroopa Liidu majandus- ja poliitilisse ruumi.

Samal ajal tõrjub Euroopa Liit Ukrainat kõikvõimalike juriidiliste - tehniliste ettekäänetega. Hiljuti ütles praegune Ukraina välisminister viisalihtsustamise läbirääkimisi kommenteerides, et see sarnaneb miraaži efektiga. Sa muudkui liigud ja liigud edasi, eesmärk sinu silme ees, kuid kätte seda ei saa.

Lähiajalugu meenutades lisas Ojuland fakti, et 2008. aasta aprillis Rumeenias toimunud NATO tippkohtumist, olid Ukraina ja Gruusia kukesammu kaugusel NATO liikmekssaamisest. "Toona leidis Saksamaa, et Ukraina ja Gruusia ei ole veel küpsed alliansiga liituma," ütles Ojuland. "Täna teame kõik hästi, millega asi Gruusia jaoks 2008. aasta augustis lõppes."

Ojulandi sõnul on Euroopas varemgi suuri strateegilisi vigu tehtud. Kuid ta avaldas lootust, et enamus Euroopa Parlamendis, Euroopa Komisjonis aga eriti liikmesriikidest, jõuab sel aastal ühisele meelele selle osas, kuhu Ukraina peaks kuuluma.