Ministrite väljast kutsumise põhjused on aimatavad. Sotsidel on vaja näidata vabanemist Ossinovski pudelikaelaks saanud poliitikast. Parteiväliselt on seda lihtsam muuta ja sellest distanstseeruda tegudes. Keskerakonna personalivalik ja valitu hoiak (saatetegemisega töö kõrvalt valitsusliikmeks olemise võrdlus) on pigem aus ülestunnistus, et riigihalduse koht ning reformid on pigem moepärast ettevõtmine. Tuliselt kahju, reforme tuleks teha 24/7. Tasuta transpordi asemel peaks olema eeskujuks uudsete lahendustega.

Eks ta pisut üllatab, et erakondades olevaid ministrikandidaate ei pidanud juhid piisavalt kindlaks. Sotsidel olnuks tugevad kandidaadid Helmen Kütt, Heljo Pikhof, Marianne Mikko, Liisa Oviir, nagu uue põlvkonna tegijatest Rainer Vakra. Keskerakonnal oli kuluaarides juttu nii Taavi Aasa pidevate korruptsiooniskandaalide tule alt ära toomisest, kui Erkki Savisaare ja Jaanus Karialaiu kandidatuurist ning Toomi/Kõlvarti tiiva soovitustest. Võimalik, et mõned olid ka kaalumisel, kuid ise loobusid.

Esmased ootused, krediiti andes, mõlemale ministrikandidaadile on siiski kõrged. Riina Sikkutilt ootab avalikkus (küllap sotsid ka ise), joone alla tõmbamist alkoholipoliitikale, mille tulem on iga aasta kahe Eesti Rahva Muuseumi jagu raha Lätti ja enneolematud varud alkoholi kodudes. Selle järgi mõõdetakse tema ametis õnnestumist. Janek Mäggit kiitis Karilaid visionääriks ning Yana Toomi vastandiks. Isiklikult arvan, et see oleks Keskerakonnast päris tore, kui keegi ütleks, et Eesti on tore maa, ning soovitaks Yana Toomil Euroopas Eesti mahategemine lõpetada. Kui sinna otsa veel reformidega edasiminekut sünniks, võib juhtuda, et Mäggi üllatab positiivselt.