Kriminoloog: kodu kaitsmine pole kuritegu!
Saar nendib, et inimese koju vägivaldne või ilma omaniku loata sissetungimine on niivõrd räige privaatsuse ja inimese põhiõiguste rikkumine, et selle ärahoidmiseks tohib omanik kasutada kõiki käepäraseid vahendeid.
„Suhteliselt teisejärguline on siinjuures küsimus sellest, kas ei oleks äkki saanud konflikti lahendada kuidagi teisiti,” kirjutab ta. „Sellest hoolimata leiab politsei, kes ei suutnud appikutse peale kohale tulla, oma tegevusetuse põhjendamiseks üha uusi ja uusi argumente. Küll ei osanud ohver politsei arvates piisavalt täpselt selgitada olukorda või puudusid aadressi tähistused elurajoonis. Prokuratuuri kommentaar algas aga aruteluga, et esmalt tuleb selgeks teha, kas äkki hädakaitse piire ei ületatud.”
Professori sõnul kohtame siin varjatult nõukogude aegset mentaliteeti, mille järgi riik ja ainult riik on see institutsioon, kes on inimestevahelisi konflikte pädev lahendama. „Inimese roll oleks nagu alandlikult oodata, millal suvatsevad kohale saabuda riigi esindajad, kes ütlevad, kuidas on õige tegutseda,” märgib ta.
„Tuletame meelde, et nõukogude ajal polnudki elanikkonnal lubatud omada enesekaitsevahendeid, näiteks tulirelvi. Igasugune initsiatiiv oleks nagu siiani riigi poolelt vaadatuna ohtlik ja seetõttu taunitav (karistatav), mistõttu hädakaitse piiride ületamise küsimus tõstatatakse esimesena. Nõnda püütakse ka praegu justkui kiivalt selle järele valvata, et inimestevaheliste konfliktide käigus riiklikud huvid ei kahjustuks.”
Saar osutab, et Nõukogude inimese kodu ei olnud tema kindlus, sest sellesse oli riigivõimu esindajatel õigus ükskõik millisel hetkel siseneda.
„Riik omanikuna ehitas koguni korteri välisuksed sissepoole avanema, et neid oleks võimalik kiiresti eest ära lüüa, kui kellegi koju sisenemisega oli väga kiire (näiteks massirepressioonide ajal). Nõukogude miilits ja muud kompetentsed organid püüdsid kogu perioodi kestel, kui Eesti kuulus nõukogude rahvaste vennalikku perre, siinsetele elanikele sisendada, et nende kodud ei ole kindlused, vaid tühipaljad riigi poolt kasutamiseks antud elamispinnad.”
Saar märgib, et elame teist aastakümmet ühiskonnas, kus eraomand ja privaatsus on põhiväärtused, mille kaitsmiseks on inimestele antud põhiseaduslik õigus. „Erinevalt varasemast ajastust tohivad Eesti inimesed omada relvi ja neid ka vajadusel kasutada. Rünnak kodule on ilmselgelt selline situatsioon, mille puhul tohib kasutada kõige efektiivsemaid vahendeid. Võib isegi küsida, et millal siis veel on relva kasutamine lubatud, kui mitte oma kodu kaitstes.”
