Kriisikoju jõudis 36 aastat peksu kannatanud naine
Eesti naine üritab kaua kannatlik olla, sest tunneb, et ühiskondlik arvamus, seadused ega ka elu materiaalne külg pole tema poolel, kirjutab Pealinn. Mõni talub vägivalda koguni aastakümneid, nagu ka ülalnimetatud naine, kes pöördus kriisikodu poole alles pärast 36 aastat kestnud kannatusi.
“Ja siis küsis ta esimese asjana, kuidas peaks olema parem naine, et mees enam ei peksaks,” meenutab Mikiver uskumatuna tunduvat lugu. Ja lisab, et kui naine kuulis, et sellist nõu pole võimalik anda, sest peksu eest vastutab sajaprotsendiliselt vägivallatsev mees, oli ta esialgu isegi pettunud…
Samas on päris tavaline, et vägivalda kogenud naine süüdistab juhtunus ennast ega julge pidevalt alaneva enesehinnangu ja mehe ähvarduste tõttu suhtest ka välja astuda.
Politseistatistika ei anna perevägivalla suurusest ülevaadet, sest isegi kriisikodussei jõudnud naistest lähevad politseisse vaid vähesed.
Mikiveri sõnul tuleks võitluses perevägivallaga ennekõike muuta avalikku arvamust — see peaks olema sallimatu igasuguse vägivalla suhtes peres. Praegu kohtab sallivust vägivaldsuse suhtes aga palju. “Väga oluline on ka riigi suhtumine,” nendib Mikiver. “Kas riik leiab, et on üldse selline asi, nagu perevägivald, ja et selle vastu on vaja võidelda — või arvab riik, et see on väike probleem. Näiteks justiitsministeerium ütleb, et perevägivalla tõkestamiseks pole eraldi seadust vaja.”
Selline riigi seisukoht mõjutab aga ühiskondlikku arvamust. Ja kuigi Eesti kuulub Euroopa Liitu, on meie suhtumine perevägivalda euroopalikust valgusaastate kaugusel. Euroopa tavade järgi aidatakse naist, kes on pidanud kodus vägivalda taluma, nii riikliku “pearahaga”, mis aitab tal sõltuvusest paremini välja saada, kui ka sotsiaalpinnaga, kuni tal on võimalik endale ise elamine leida, samuti rahastab riik naiste kriisikodusid. “Aga meie kirjutame projekte ja ei tea veel detsembri lõpus, kas saame midagi või ei saa. Meie probleem on pidev ebakindlus tuleviku ees,” tõdeb Mikiver.Vanemaid naisi peksavad nii mehed kui ka pojad
Kriisikodusse tulnud naiste lood on erinevad, nagu ka nende rahvus ja vanus. “Kõige vähem on 25-aastaseid, ja kui nad ka siia tulevad, leiavad paari päevaga endale koha, kuhu minna. Üldiselt on noortel rohkem otsustavust sellest suhtest välja astuda,” ütleb Ülle Kalvik. Sest üldjuhul on nii, et kui mees on vägivaldne, siis vägivaldseks ta ka jääb.
“Kõige raskem vanuserühm on 30-50-aastased naised, nemad on juba piisavalt pikalt elanud mehega koos, neil on tekkinud hirmud: et ei saa üksi hakkama või ka hirm mehe ees, kes ähvardab, et kui sa ära lähed, siis löön maha nii sinu kui su suguvõsa. Ja selliseid ähvardusi on,” räägib Kalvik.
Kõige kurvem lugu on Mikiveri sõnul üle viiekümnestega, keda peksavad nii elukaaslased kui ka pojad. Ja kuhu sa siis lähed? Mikiveri sõnul sõltubki põhiline osa naisi mehest materiaalselt. Naised, kes kriisikodusse pöörduvad, on keskmise palgaga, neil on lapsed — nii et pinda üürida ei jaksa. Ka kriisikodul pole võimalik aastate kaupa inimesele peavarju pakkuda. Ja kui naine otsustabki kohtusse pöörduda ja suhtest väljuda, võtab kohtutee meil ju vähemalt aasta. Kus siis vahepeal elada — ikka sellesama vägivaldse mehe juures.
