“Sellised noored ajavad ilmselt segi oma päris- ning virutaalelu, see tõstabki nad „maast lahti“,” kirjutab Kreitzberg Eesti Päevaleht Onlines.

Seoses pideva „internetis elamisega“ hakkavad lapsed segi ajama, tegelikku elu ning virtuaalset elu. Lapsed viibivad väga palju virtuaalses maailmas ning kui vanemad temaga pidevalt ei suhtle, siis on võrdlemisi raske jälile jõuda, milline on tema tegelik maailmapilt.

“Eesti meediast on täiesti tavaline lugeda, et riigis tapeti keegi ära. Selles suhtes me ei erine Soomest. Siinsed sotsiaalsed olud panevad mõned inimesed tunduvalt raskemasse olukorda kui Soomes. Sellest võib tekkida neile tugevam surve ning lühidalt öeldes võib sarnase veretöö oht Eestis natuke suuremgi olla,” nendib Kreitzberg.

“Ma arvan, et Jokela tulistamise korraldanud poisi kodus ei olnud vanematel oma lapsega väga selget kontakti. Tema elu oli vanematele tõenäoliselt üsna võõras asi. Sellisel juhul oleks pidanud mõni õpetaja pöörduma psühholoogi või psühhiaatri juurde. Ma imestan, et Soome koolis selline asi kahe silma vahele jäi.”

Kreitzbergi hinnangul peaks koolidel kindlasti olema palju paremad tugisüsteemid. “Me vajame ka koolipsühholooge. Vahepeal ma nende vajadusse väga ei uskunud, kuid nüüd olen ma selles üha enam veendunud.”