Koolipsühholoogid: kogu koolis toimuvast vägivallast rääkimine hirmutaks ilmaaegu
Kui tavaline on Eestis füüsiline koolivägivald nagu videos?
Erinevad uuringud viitavad, et koolikiusamine ja vägivald koolis oli, on ja jääb probleemiks, mille ennetamisega tuleb haridusasutustes igapäevaselt tegeleda. Juhtumite avalikuks tulemine on sagenenud kindlasti tänu sellele, et nii lapsed kui ka täiskasvanud on saanud teadlikumaks ja julgevad rääkida. Samuti on kättesaadavad tehnilised vahendid, et kiusamisolukordi salvestada ja levitada.
Selle juhtumi puhul oli tegemist tüdrukutega, kes teist tüdrukut kiusavad. Mille poolest erineb poiste ja tüdrukute kiusamine?
Teeme mõisted selgeks. Kiusamine on agressiivne käitumine, mida iseloomustavad järgmised aspektid: ohver ei provotseeri kiusamist; tegevus kordub; kiusaja on tugevamal positsioonil. Kiusamine ei ole sama, mis koolivägivald. Koolikiusamine ja koolivägivald on koolikeskkonnas avalduva agressiivse käitumise kaks eri tahku. Selles klipis näeme brutaalset kooli territooriumil toimuvat vägivalda, millele on arvatavasti eelnenud kiusamine. Erinevad uuringud üldiselt kinnitavad, et kiusamine on suuremaks probleemiks poiste hulgas, tüdrukud kasutavad kiusamisel vähem füüsilist vägivalda ja kiusavad pigem kaudsel moel – laimates, kuulujutte levitades, tõrjudes, manipuleerides. Niisiis füüsiliseks lähevad pigem poisid kuid ka tüdrukud võivad käituda jõhkralt, kui nende arengut ei toetata ning sotsiaalseid oskusi ei arendata.
Missugune võib olla video jagamise mõju alaealisele ohvrile ja kiusatavatele?
Videote ja ka sõnumite levitamine on alandust juurde lisav ja ohvrile lisakannatusi valmistav ja traumeeriv. Samas on siis võimalik kiusamisjuhtumeid ka tuvastada ja neile reageerida. Ka vägivallatsejatele on video mõju kahjulik, sest video jääb internetist kättesaadavaks alatiseks ning mõjutab nende tüdrukute elu ka siis, kui nad sügavalt kahetsevad ning soovivad muutuda, tulevikus korralikku elu elada jne. Mitte kellelgi ei ole õigust jagada videomaterjali, pilte ja muud materjali, kui selleks puudub kaadris olnud inimeste nõusolek. Alaealise lapse puhul peab nõusoleku andma lapsevanem või muu lapse seaduslik esindaja.
Kui tihti kiusamisjuhtumiste välja tulemise järel midagi ette võetakse? mida tehakse n-ö karistusena?
Koolidel peavad olema kindlad reeglid ja tegevusjuhised, kes ja kuidas kiusamisele ja koolivägivallale reageerib ning mida ette võetakse. Kiusamine ja vägivald ei kao koolist, kui asjaosalisi ainult karistatakse. Tegeleda tuleb kogu perega, peresuhetega, laste omavaheliste suhetega ja tuleb meeles pidada, et nii kiusatav kui ka kiusaja vajavad abi. Seetõttu peaksid koolides ikkagi olema kas koolipsühholoogid või sotsiaalpedagoogid, kes saaksid õpetajaid ja juhtkonda juhendada ning ka ise aidata kaasa juhtumitega tegelemisel. Kooli dokumentatsioonis peab olema kirjas, kuidas tagatakse õpilaste füüsiline ja vaimne turvalisus ning kes ja kuidas selle eest vastutab. Teie küsimusele vastamiseks vastavat statistikat ei ole kahjuks olemas või meile teada. Oleks viimane aeg Eestisse sisse tuua mujal maailmas töötavad ja oma tulemuslikkust tõestanud koolikiusamist ennetavad programmid, mida kolleegid Norrast on ka tutvustanud ja lahkesti lubavad vahendada. Seni puuduvad meil ühtsed arusaamad ja strateegiad, et selliseid asju ära hoida.
Missuguste koolikiusamiste juhtumitega koolipsühholoogid kokku puutuvad?
Koolipsühholoogid puutuvad oma igapäevatöös kokku kõikide füüsilise ja mittefüüsilise kiusamise liikidega, mille nimetamine tekitaks ilmaaegu hirmutunnet. Kuid kogu skaala on esindatud, varieerub vanuseti.
Kuidas on võimalik, et vägivald koolis kui avalikus ruumis jääb märkamatuks?
Mida suletum ja pingelisem on kooliõhkkond, seda enam esineb kiusamist, mis jääb varjatuks. Kiusatav ega ka kõrvalseisjad ei räägi täiskasvanutele toimuvast, sest nad kardavad ja ei usu ka, et midagi muutuks. Kiusamist esineb sageli klassides, kus puudub harjumus õpetaja ja õpilase vaheliseks dialoogiks. Kui ka kodus vanemad last ei oska kuulata ja pole selleks harjumustki, siis jäävadki juhtumid välja tulemata. Nagu mainitud, puudub meil seni süsteemne lähenemine ja kogu kooli haarav ühtne programm meie koolidele ja lasteaedadele, mis aitaks kiusamist ennetada ning selle ilmnemisel efektiivselt sekkuda. Õpetajad on oma pedagoogilise tööga hõivatud ning ka õpetajate ettevalmistuses puuduvad vastavad õppeained, mis annaks õpetajale vajalikud pädevused. Nii võib ka õpetajatest aru saada – nad teevad oma parima, kuid alati sellest ei piisa.
Kiusamise esinemisele aitab kaasa ka koolimaja planeering. Pimedad koridorisopid, valveta garderoobid jm. kohad, kuhu täiskasvanute pilk ei ulatu, on soodsad kohad kiusamiseks. Ka klassis on hea varjatult kiusata, eriti, kui klassiuks ei ole klaasist ja ühtki täiskasvanut klassis ei viibi. Mida vähem pikki hämaraid koridore, korruseid, betooni, kunstmaterjale, suletud ruume, seda vähem kiusamist – kinnitavad mujal maailmas läbi viidud uuringud.
Mis võiksid olla lahendused olukorrale, et edaspidist kiusamist vältida?
Ühtse kiusamisvastase programmi rakendamine koolides ja lasteaedades, õpetajate vastavad koolitused, tugispetsialistide olemasolu, mis tagab abi kättesaadavuse lapsele ja tema perele.
Millest saab alguse koolikiusamine? Kus on piir tögamise ja kiusamise vahel?
Kiusamine ja vägivald on alati inimkonnaga kaasas käinud, see on pikk teema ning vajab eraldi käsitlemist.
Kes satuvad kiusamise ohvriks? Kuidas peaks ohver käituma?
Ohvriks võib sattuda igaüks. Enamasti ei julgeta olukorrast rääkida, sest tuntakse alandust ja kui klassijuhataja või lapsevanemaga ei ole head kontakti, siis ei julgeta ka olukorrast rääkida. Siiski tuleks leida keegi, kellele rääkida – klassijuhataja, koolipsühholoog, kooli sotsiaaltöötaja või noorsootöötaja, mõni muu inimene, keda laps usaldab. Abi võib olla ka eakaaslastelt, kuid alati tuleb kaasata ka täiskasvanu. Piisavalt on infot internetis.
