Koolides töötavad tugispetsialistid on mures, et koolijuhtide otsustada jääv tugiteenuste tellimise viis ei pruugi anda soovitud tulemusi, sest direktorite arusaam psühholoogi, logopeedi ja eripedagoogi teenete vajalikkusest on erinev. Leiti, et kui direktor otsustab loota nõustamiskeskustele, võtaks see varajase märkamise ja ennetustöö võimaluse.

Delfile vastanud koolijuhid kinnitasid kui ühest suust, et eelistavad igal juhul koha peal töötavaid spetsialiste. Samas viidati sellele, et tugiteenuste tagamise viis sõltub ka omavalitsuste rahastamisvõimalustest.

"Olen oma kooli tugispetsialistide tööga väga rahul ja jätan nad kindlasti alles," ütles Pirita Majandusgümnaasiumi direktor Rita Rumm. Laste nõustamiskeskusesse suunamist ta ei pooldaks. "Logopeedid peavad praegu mõnele õpilasele pärast tundide lõppu klassi järele minema, sest tund kipub ununema. Kui algklasside laps peaks iseseisvalt minema peale koolipäeva x kohta kõneravitundi, ei ole see talle kuigi turvaline," leidis Rumm.

Tallinna Inglise kolledži direktori Toomas Kruusimägi sõnul ei saa probleeme ennetada ja perekondi toetada distantsilt. "Nõustamiskeskusest on abi, kui nii-öelda diagnoos on juba pandud ja parimat tulemust õpilase abistamisel saadakse nõustamiskeskuse erispetsialistidega koostööd tehes," nentis ta. "Mida varasem sekkumine, seda suurem võimalus paremaks elukvaliteediks," toonitas Kruusimägi.

Õpetajad märkama?

Kui tugispetsialist koolikeskkonnast eemale viia, peaksid õpetajad saama lisakoolituse ja –koormuse, et laste erivajadusi või psühholoogilisi probleeme märgata. "Enamus õpetajad tuleks siis täiendõppe korras tugispetsialistideks koolitada, sest probleemid tekivad ikkagi koolikeskkonnas," ütles Lasnamäe üldgümnaasiumi direktor Merike Vaarandi. Ta kahtles, kas õpetajal selleks üldse aega jääb.

"Õpilastele meeldib tuttava spetsialistiga tööd teha," nentis Kristiine gümnaasiumi direktor Tiina Pall. Eelmisel õppeaastal oli tema koolis eripedagoog, kes suundus hariduslike erivajadustega laste erikooli õpetama. Logopeedilist teenust tellib kool hetkel keskusest. Ometi eelistaks Pall võimalust kõiki spetsialiste koolis hoida. "Kõik toimuks kiiremini, lapsed teaksid, kuhu minna. Pealegi vastutab koolis iga töötaja oma õpilaste eest, aga millises ulatuses vastutab nõustaja, kes ainult mõned korrad õpilasega tegeleb?" küsis ta.

Rahastamise küsimus

Koolijuhid viitasid sellele, et kuigi vastutus lasub neil, saab kooli palgal kõiki spetsialiste hoida vaid siis, kui omavalitsuse rahastamine seda võimaldab. "Kuni kõrgemal tasemel vaieldakse, kas kohalik omavalitsus või riik peab tasuma tugiteenust osutavate töötajate eest, on kannatajateks lapsed ja õpetajad," nentis Pall.

"Nii ühe kui teise võimaluse kasutamine sõltub koolide rahastamisest," märkis ka Kruusimägi. Tallinna Läänemere gümnaasiumi direktor Deniss Presnetsov lisas, et tugisüsteem koolides tuleks tasuda riiklikust rahakotist, mitte delegeerida uusi kohustusi omavalitsustele. Märgiti ka, et omavalitsuste võime kõiki tugiteenuseid rahastada sõltub ilmselgelt suures osas nende suurusest ja eripäradest, mis omakorda muudab tugiteenuste kättesaadavuse ebaühtlaseks.

Palli hinnangul on kogu rahastamise süsteem ebaselge. "Riik peab seda kohaliku omavalitsuse kohustuseks, kuid omavalitsused loodavad riigipoolset rahastamist," sõnas ta. "Kui mul oleks piisavalt tugispetsialistide raha, võiks koolis tõesti olla kõik kolm spetsialisti," tunnistas näiteks Pääsküla gümnaasiumi direktor Leena Arras, kelle koolis on palgal eripedagoog ja sotsiaalpedagoog.

Spetsialist ka maakoolidesse

Siiski ei laida koolijuhid nõustamiskeskusi täielikult maha, vaid peavad neid pigem toetavaks jõuks oma töötajatele. "Keskuse võimalust pean vajalikuks nendeks juhtumiteks, kui õpilane ja perekond vajavad lisaabi, mida kooli spetsialistid ei saa anda," ütles Kruusimägi. "Tugikeskus võiks olla eriti spetsiifiliste juhtumite jaoks," nõustus Vaarandi.

Kas väiksemas maakoolis võiks keskustele lootmine mõeldav olla? "Üks spetsialist peaks olema isegi väikeses maakoolis kohal," arvas Arras. Rita Rumm aga leidis, et alla 200 õpilasega koolis ei ole spetsialisti igapäevane kohalolek vajalik. "Süsteem peaks olema seotud kooli suuruse ja spetsiifikaga – võimekuskatsetega koolides on vähem logopeedilist abi vaja," leidis ta.

Haridusministeeriumi sõnul ei ole tugiteenuste rahastamisvastutuses midagi muutunud üheksakümnendatest saati, sest kooli pidaja (riigikoolis riik, tavaliselt aga omavalitsus või erakoolis omanik) peab teenused tagama oma vahenditega. Riik on aga lubanud võtta senisest suurema vastutuse nõustamiskeskuste väljaarendamise rahastamisel.

"Maakondlikud õppenõustamiskeskused on loodud selleks, et eelkõige pakkuda nõustamisteenust õpetajatele, lapsevanematele sellisel juhul, kui kooli tasandi meetmed, ka tugispetsialistide teenus ei ole andnud tulemusi," ütles ministeeriumi pressiesindaja Tarmu Kurm.

Kas nõustamiskeskuse teenus on koolidele tunduvalt odavam? Kurmi sõnul ei osutu ta kindlasti kallimaks, sest teenuse hind on seotud otseselt selle osutamise aja ja mahuga. "Nii on see ka väikevaldadele jõukohane," ütles ta.