”Eesti ühiskond pole tõepoolest võimeline langetama kas või enam-vähem üksmeelset otsust, kuidas suhtuda kunagistesse kommunistidesse, komparteisse kuulumisse ja paljusse muussegi, kaasa arvatud Sinimäed ja punamonumentide sodimine nõukogude ajal,” nendib Vahtre Eesti Päevalehe arvamusveerul.

Euroopa kultuuril on olemas pärast Teist maailmasõda saadud denatsifitseerimise kogemus. „Kolm demokraatlikku lääne suurvõimu (USA, Inglismaa ja Prantsusmaa) kehtestasid Saksamaal okupatsioonirežiimi, panid käima denatsifitseerimiskohtud ja andsid kohtutele ette seadused, kus oli kirjas, kuidas suhtuda natsipartei lihtliikmetesse, keskmise astme füürerikestesse ja tippjuhtidesse.”

Selle tulemused olid muljetavaldavad, kuid Vahtre ei usu, et selline asi Eestis või mõnel mujal postsovetimaal tänapäeval läbi läheks.

Selle eelduseks oleks ühesugusele arusaamale jõudmine, mis aga on praegusel arvamuste paljususe ajajärgul ülimalt ebatõenäoline. „Meie sooviks pole mitte lihtsalt ühisele seisukohale jõuda, vaid hoopis see, et kõik jõuaksid samale seisukohale kui mina (või Tamm jne),” osutab Vahtre.

Teisalt pole Vahtre sõnul samale järeldusele jõudmine vajalik. „Miks peaksid näiteks Rein Veidemann ja Juku-Kalle Raid kommunistlikku parteisse kuulumise küsimuses samale järeldusele jõudma? Ilma Ameerika okupatsioonivägedeta ja dekommuniseerimiskohtuteta on see täiesti mõeldamatu.”

”Meil on valida: kas denatsifitseerimisega võrdväärne ajupesulik dekommuniseerimine (mõne demokraatliku riigi eestkoste all) või igavene skisofreenia, kus ühed leiavad, et juba kommunistlik ideoloogia ise on kuritegelik, teised leiavad, et Stalin oli jumal, ja kolmandad jäävad nende kahe äärmuse vahele, kuulutades, et Stalin oli küll kurjategija, aga kommunismi idee on ilus ja armas,” kirjutab Vahtre.

”Okupatsiooni ega eestkostet me ei taha, ajupesu ja riiklikult reguleeritud tõde samuti mitte,” nendib Vahtre. „Järelikult tuleb õppida elama olukorras, kus väite peale, et kommunistlik ideoloogia on juba olemuselt väärastunud, naeravad Jaak Allik, Rein Veidemann, Heimar Lenk ja nende sirguv järelkasv teile lihtsalt näkku. See on skisofreeniline ühiskond, kus pole selge, mis on hea ja mis on kuri. Aga see-eest on meil pluralism!”