Kolm pisikest neiut viisid emme eufooriasse

Kümme päeva tagasi kolm pisikest tüdrukut sünnitanud Rita tunnistab, et oli esimestel päevadel lausa eufoorias.

“Tegelikult olen siiani,” lisab ta Eesti Päevalehele naeratades. “Eriline tunne on sellest, et nad on sündinud, et nad on meiega,” seab vastne kolmikute isa Olle ühiseid tundeid sõnadesse ja Rita lisab: “Meie omavaheline side on pärast tüdrukute sündi palju tugevam.”

Pisike, keskmine ja suur tüdruk, nagu vanemad neid praegu kutsuvad, sündisid 19. detsembri ennelõunal keisrilõikega kell 11.40, 11.41 ja 11.44. Doktor Pille Andersson täpsustab, et tüdrukud tulid pikkuse ja suuruse järjekorras: 1767 g ja 42 cm, 1556 g ja 41 cm ning 1384 ja 40 cm.

“Nad on väikesed imed!” ütleb doktor Andersson. Kolmikute sünd on tema sõnul alati eriline ja need tüdrukud, kes otsustasid kavandatust kolm nädalat varem ilmale tulla, on eriti tublid. Kuigi nad olid enneaegsed nagu mitmikud ikka, on emal-isal hea meel, et lapsed sündimiseks ise päeva valisid, mitte ei lasknud teistel otsustada, millal end ilmale aidata.

Kõik käis möödunud esmaspäeva hommikul nii kiiresti, et värskeil vanemail pole suurt muud meeles kui suur tänulikkus keskhaigla sünnitusabiliste vastu. “12 inimest oli sünnituse juures!” lausuvad nad uskumatult. Eks iga beebi jaoks pidi ju üks ämmaemand ning lastearst olema, teistest operatsioonil abistajatest rääkimata.

Arsti sõnad: “Neiu! Neiu! Neiu!” kõlavad Rital siiani kõrvus. “Seda, et tüdrukud tulevad, me teadsime, aga et väiksemad on omavahel kaksikud ja suurem üksik, seda ei teadnud.”

Kaks suuremat olid kuvöösis jõululaupäevani ning pisim pääses teiste sekka voodisse teisipäeval. “Suhtumine ja hoolitsus on keskhaiglas suurepärane, sellel on nii suur osa nende tittede vastuvõtmisel siia ilma. Eriti suurt tänu tunneme dr Ferenc Szirko ja dr Katrin Seemeni vastu, kes olid suureks moraalseks toeks kogu raseduse jooksul,” lisab Rita.

Pärast seda, kui Rita kaheksandal rasedusnädalal end arsti juures arvele võttis ja esimest korda ultraheli all käis, ruttas ta kohe, ise ähmi täis, Olle juurde. “Sain telefonist aru, et Rita on millegipärast eriti elevil, aga ei kujutanud ette, mida ta arsti juures nii erilist kuulis,” meenutab Olle. “Kui kuulsin, mõtlesin, et kui kolm, siis kolm — pealegi olin alati endale kolme last tahtnud.”

Ritale tähendas kolmikute perre tulek algusest peale äravalituks osutumist. Ja kui tema 9-aastane poeg uudist kuuldes küsis, kas ühest poleks piisanud, selgitas Rita talle endast kõrgemale vaadates, et antakse kolm hinge ja nad hakkavad kusagil kasvama ning need kolm tulid just tema sisse.

Olle tõdeb, et pere väljaminekud kasvavad tublisti, aga mingit hädaabi nad küll ei oota. Aga abistanud ja abi lubanud on juba sugulased-sõbrad, töökohad, linnavalitsus, kolmikute klubi — kõik, kellelt seda võikski oodata.

Nad otsivad endale appi täiskohaga koduabilist. “Sina, Rita, jõuad neid vaid toita ja vahepeal magada, muu töö peab teiste kanda jääma,” ütleb Olle.

Nimesid beebidel veel pole, sest vanemad loodavad, et mingil hetkel annavad nad ise kuidagi märku, mis kellegi nimi peaks olema.

Eestis on 36 “komplekti” lapseeas kolmikuid. 19. detsembril Tallinna keskhaiglas sündinud kolm tüdrukut on sel aastal teised kolmikud ning lähikuudel on oodata veel kahtede kolmikute sündi.