Kodutuks jäänud naine: ma palun andeks oma tütre ja ema käest
Tiina on vaatamata oma invaliidsusele – ühe jala asemel kannab ta proteesi – siiski niivõrd krapsakas, et pole elule täiesti alla vandunud. Ta käib üle päeva Suur-Sõjamäe 6a asuvas päevakeskuses end pesemas ja süüa saab supiköökidest. Tema sõnul on raskusi riiete pesemisega, kuid vaatamata pooleaastasele kuuris ilma veeta ja elektrite elamisele on ta ootamatult puhas, vahendas mupo pressiesindaja Meeli Hunt.
Tiina lugu on sarnane paljude kodutute omaga – talle pikki aastakümneid koduks olnud Lubja tänava maja lammutati, misjärel leidis ta endale uue üürikorteri. Mitte just eriti korraliku, aga vähemalt olid sees nii elekter kui vesi. Euro tulekuga kerkisid aga kõik hinnad k.a. üürituru omad nii kõrgeks, et kolida tuli vägagi kasinatesse oludesse. "Elektrijuhtmed ei jooksnud mööda seina, sest oleksid maja põlema pannud, vaid rippusid risti-rästi toas," meenutab naine vaiksel häälel sõidu ajal Kadriorust Männikule. "Siis aga otsustati üüri tõsta ja mul polnud enam millega maksta. Invaliidsuspension on 170 eurot ja üür oli ligi 300." Lisaks on Tiinal rasketes eluoludest välja kujunenud raskekujuline astma ja rohud võtavad pensionist oma osa. "Sotsiaalamet aitab ka rohu eest maksta," ütleb ta.
Pöördumine sotsiaalhoolekande poole tõi kevadel rõõmsa sõnumi – Tiina sai voodikoha sotsiaalpinnal, aga kus hädad kuhjuvad, sinna tuleb aina lisa. Naine sai liiklusalase eksimuse eest trahvi ja võttis selle maksmiseks SMS laenu, mida ei suutnud tagasi maksta. Siis tema pensionikonto arestiti. Järgnes see, et maksmata jäi kahe-kolme kuu üür. Nii oligi Tiina suve hakul tänaval, kepp ühes ja kilekott teises käes. Kadriorus leidis ta pelgupaiga ja on seal elanud tänaseks kuus kuud. Oma tavapärase kontrollkäigu ajal leidis mupo kesklinna tugipunkti peainspektor Pavel Boitsov naise kitsukese augu kaudu kuuri pugemas. "Joodik ta ei ole, on puhtalt riides ja - mis me räägime - sellist vaikset õnnetut inimest peab aitama. Ta ei ole selline, kes julgeb kuskile ise minna ja uksele koputada," kirjeldab Boitsov, miks ta Kesklinna valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnaga ühendust võttis ja naist aidata palus. Õnneks leiti abi.
Tiinal on tütar, aga mehest lahku minnes jäi laps isa hoolde. Täna ei taha tütar emast midagi kuulda. "Ma saan sellest väga hästi aru, ega ma ei tahakski tema kaela peale minna," pühib Tiina pisaraid. "Ma pean ise oma noorusrumalusest keedetud supi ära sööma." Pealegi on Tallinn tema kodu ja tal on siin teda tundvad arsti ja muugi käepärane - kasvõi supiköök ja pesemisvõimalus. Aga ema? "Ema on juba väga eakas ja ma ei taha talle südamevalu valmistada. Ta võib saada infarkti ja...", jääb lause õhku rippuma.
"Ma palun andeks oma tütre ja ema käest," ütleb Tiina sosinal, kui ta Kauge tänava sotsiaalmaja invatrepist ratastoolis üles sõidutatakse. "Ja ma tänan mupo ametimeest abi eest, südamest tänan. Sain jõuluks oma koju, oma tuppa. See on suur asi."
