Kodusünnitus on kui ohtlik vene rulett vastsündinute eludega
Eesti riik püüab hakata justkui seadustama olukorda, kus üha rohkem naisi on moetrende ehk “looduslikku” eluviisi jäljendades võtnud riski oma laps kodus sünnitada, kirjutab Pealinn. Kuna seni ei tohi ämmaemandad ametlikult kodudes abiks olla, siis püütakse kodusünnitust “põranda alt” välja tuues veidikenegi ohutumaks muuta. Samas ei ole ka professionaalsel ämmaemandal kodus võimalik teha näiteks erakorralist keisrilõiget, vereülekandest ja lapse elustamisega seotud protseduuridest rääkimata.
“Neli koduseina ei asenda tänapäeva meditsiini,” leiab Fertilitase erakliiniku peaarst Ivo Saarma, kelle sõnul näitab teaduslik võrdlev analüüs, et haiglas on sünnitamine ikkagi ohutum. “Haiglas on turvalisem eriti riskisünnitajatel, kel näiteks arm emakas või muud probleemid. Ka rasedusaegne nn riskihindamine ei anna sünnituse võimaliku kulgemise kohta kindlaid tulemusi. 80-90 protsendil juhtudest läheb kõik hästi, kuid ülejäänud 20 protsendil puhul on vaja anda arstiabi — ja mida rutem, seda parem. Eriti kui on tegemist nii-öelda üllatuslapsega, kelle puhul rasedus kulgeb normaalselt, kõik näitajad on korras, sünnituski algab normaalselt, kuid siis tekivad komplikatsioonid ja lapse seisukord muutub sündides järjest halvemaks.”
Kodusünnitus kui ajuloputus
Saarma sõnul saab lapse seisukorda hinnata vaid südame töö järgi, seega ei saa kunagi väita, et kõik kulgeb ootuspäraselt. “See on nagu läbi ukse hääle järgi hindamine, et kuulge proua, teil on neer korrast ära,” mainib ta. “Peab teadma, et 5% tervetel rasedatel esineb sünnitusel võimalus, et laps vajab lastearsti abi vaatamata sellele, et rasedus ja sünnitus kulgesid normaalselt. Kõigile tuleb üllatusena, et vastsündinu vajab arstiabi. See on seotud asjaoluga, et loote tervise hindamine üsasiseselt on piiratud.”
Kui kodusünnitusel tekib näiteks üks kolmest keisrilõike näidustusest (ähvardav loote hapnikuvaegus, emakakaela avanematus või loote ning vaagna mõõtude sobimatus), tuleb naine kindlasti haiglasse viia. Samuti puudub kodusünnitusel pea täielikult võimalus adekvaatselt loote seisundit jälgida, mistõttu ei saa sekkuda protsessi ennetavalt. Põhjuseta verejooksude puhul sõltub lapse elu viiest minutist ja ema elu poolest tunnist.
“Eks kodusünnitusega on seotud palju emotsioone ja üritatakse ka ajusid loputada,” tõdeb Saarma. “Kodussünnitajad puhuvad probleemi suureks, tegelikult on juttu väikesest arvust ehk 100-150 juhtumist aastast. Pool neist on omal soovil sünnitajad ja teine pool lihtsalt juhus. Ajalukku tagasi minna ei taha ja neis riikides, kus pole võimalik kaasaegset abi pakkuda, on laste suremus sündimisel suurim.”
Saarma sõnul on siin ka eetiline probleem. “Ema otsustab enda eest, kuidas tal endal parem on, kuid lapsele on ilmselgelt haiglas turvalisem.” nendib arst ja tunnistab samas, et parem legaliseeritud kodune sünnitus kui illegaalne, mille puhul keegi ei teagi, mis kodus toimub.
Saarma sõnul peaks kodusünnitus kindlasti toimuma sünnitaja omal vastutusel ja mitte riigi raha eest. “Kindlasti ei tohiks ka legaliseerituse korral kõik kodus sünnitada,” lisas ta.
