„Ristisõdade aegu leiti, et enim sobib misjoni avataktiks sõjaretk. Briti ajaloolane Eric Christiansen näitab oma raamatus “Põhjala ristisõjad”, kuidas vägivaldse ristiusustamise ideed pooldasid toonased arvamusliidrid püha Bernhard, püha Birgitta ja kogu tollal levinud mentaliteet. Miks? Ristisõjad kujutasid endast strateegilist võtet võitluses pimeduse jõududega, kes hoidsid vangis uskmatute hingi. Mis mõtet oleks jutlustada saatanale? Ta ei kuula, vaid irvitab ainult,” kirjutab Hiob ajalehe Eesti Kirik artiklis „Sõda pimedusjõudude vastu”.

Kirikuõpetaja hinnangul tuleb esmalt kuradit lüüa füüsiliselt ja vabastada tema orjad. „Ilma selleta ei saa paganad tõelisust üldse näha, sest võimsad deemonid hoidsid enda valduses nende mõistuse, tahte ja tunded. Alles seejärel, kui üleinimlikest jõududest on jagu saadud, muutuvad inimesed sõnale vastuvõtlikuks. Alles siis jõuab järjekord jutlustaja kätte, et puudutada paganate südameid.”

Mida tähendaks sellises kontekstis “usuvabadus”? küsib Hiob ja vastab ise: „See tähendaks turvatsooni loomist saatanale. Püha sõja abil püüti anda vanakurjale otsustav hoop. Esmalt tuli sõjaliste löökide kaudu allutada uskmatud ning hävitada kuradi nähtavad käsilased — hiied, ebajumalakujud. Seejärel tuli paganad sunniviisiliselt ristida, keeldumise korral oli karistuseks surm. Surm oli kahtlemata parem nende hingele kui jätkuv patuelu, mis üksnes kasvatanuks süütegude koormat.”

Kirikuõpetaja kirjutab, et sallivus on praegu tihti kattevarjuks uuele türanniale. „Aja möödudes tuli ristisõdijail kriitika mõjul relvad loovutada, kuid need haarasid teised ning sugugi mitte vähem tõhusalt kasutab neid tänapäeval meedia. Võrreldes keskajaga, on sunni füüsilised vormid teisenenud vaimsemaks, usk teispoolsusse on asendunud usuga siinpoolsusse, kuid siht on jäänud samaks: ennast jõuga maksma panna, et ka pimedad veenduks, et meil on õigus ja valgus.”

Hiob resümeerib: „Advendiaja sõnumit võikski kokku võtta kreekakeelse sõnaga krisis (= kohus). Meie üle on tulemas Jumala kohus, mis lööb meid — võib-olla füüsiliseltki — põlvili. Ainult see võimaldab uueneda ja otsast alata Kristuse abil, kes on lubanud kohal olla seal, kus kaks või kolm on Tema nimel koos, selle maailma-ajastu otsani.”

Arne Hiobi nimi oli aastaid tagasi kõne all seoses Türi pastori Harald Meri saladusliku mõrvaga, mille sooritaja on teadmata-tõendamata jäänud siiamaani. Ajakiri Luup süüdistas mõrvas otseselt Hiobit, aga avaliku sõna nõukogu otsustas, et niisugune kirjutis ei ole hea tavaga kooskõlas.

Hiobit ei ole praost Harald Meri ja tema koduabilise Valve Kleini kriminaalasja menetlemise käigus kahtlustatavaks tunnistatud ega kahtlustatavana kinni peetud. Ei talle ega kellelegi teisele ole süüdistust esitatud. Politsei lõpetas Meri mõrva uurimise neli aastat tagasi pärast kümme aastat kestnud uurimist.