Kiisler ütles pressikonverentsil, et kohanimeseadus kehtib 2004. aastast ja seni pole sinna muudatusi tehtud. Nüüd aga esitas valitsus riigikogule kohanimeseaduse muutmise seaduse.

Kiisleri hinnangul on eelnõu kõige emotsionaalsem osa pühendusnime andmise kord ehk see, kuidas saab mõnele oobjektile anda isikunime.

„Viimasest ajast tuntumad näited on lennujaama nimetamine ja ühe väljaku nimetamine Lasnamäel kiriku kõrval. Eelnõu sõnastus on selline, et isiku eluajal ei saa panna tema nime kohanimeks, aga pärast surma saab seda teha, kui viis aastat on möödunud tema surmast,“ tutvustas Kiisler.

Regionaalminister märkis, et kui paigale tahetakse anda inimese nimi enne, kui tolle surmast on möödunud viis aastat, siis on eelnõu järgi selleks vaja regionaalministri nõusolekut. „Et pigem erandina sel juhul,“ kommenteeris Kiisler.

Kohanimed viiakse kokku ühte registrisse

Eelnõu peamine eesmärk on eri registrites kirjas olevad kohanimed kokku viia ühte registrisse.

„Kohanimesid hoiab kohanimede register, seal on üle 40 000 kohanime. Aga mitte kõik kohanimed pole seal, näiteks bussipeatused, mis on oma olemuselt ka kohanimed, neid hoitakse ühistranspordi registris. Nii on neid registreid veel, mida mööda on need andmed laiali,“ selgitas Kiisler.

Ministri sõnul on praegu ka mitmeid nimesid, mida registrites otseselt ei kajastugi. „Näiteks Toompea, kus me asume – me näeme seda nime mitmel pool, aga registris seda praegu ei ole. Ega ka näiteks Balti jaama, mis on ilmselt kaardi tegijatele vajalik informatsioon, nii nimekuju kui muu osas.“

Lisaks kaarditegijatele on ühtne info Kiisleri sõnul vajalik ka näiteks kiirabile ja postiljonile.

Mõni tegevus saab ka lihtsustatud. „Kui näiteks maaomanik tahab oma maatükile nime panna, siis praegu kehtiva seaduse järgi peaks ta koos omavalitsusega läbi tegema avalikustamise protseduuri, aga nüüd on nii, et kui iseenda maatükki tahad nimetada, siis pole seda pikka protseduuri enam tarvis.“