Keskerakonna Lasnamäe seenioride juht: esimees helistas ja pahandas, et julgesime kongressi organiseerimatuse üle kurta

Keskerakonna Lasnamäe seenioride sektsiooni esimees Pille Lõvend rääkis Delfile, et aastakümneid erakonnale ja selle esimehele vankumatult lojaalsed seeniorid olid eile hommikul pisarateni pettunud, kui kuulsid Tondiraba jäähalli saabudes, et ei saagi esimehele oma häält anda. Kõige tipuks võttis täna sektsiooniga ühendust piirkonna esimees Olga Ivanova ja oli pahane, et nad julgesid selle üle kurta.

Palun rääkige, kas eile juhtuski Keskerakonna kongressil nii, et Lasnamäe seeniorsektsiooni liikmed jäeti valimistest kõrvale?

Jah, kahjuks küll. Need inimesed on olnud Savisaare fännid. Paljusid meist seob töö esimesest päevast peale, paljud meist on tulnud Rahvarindest, teletorni kaitsmisest, raadiomaja kaitsmisest… See aeg on meid kokku toonud ja oleme kujunenud heas mõttes sõpruskonnaks. Meil on olnud erinevaid esimehi ja juhatusi ja meiega pole kunagi olnud mingeid probleeme. Meiega on arvestatud, oleme olnud lojaalsed oma erakonnale, oma juhatusele. Ma ei saa mürki võtta, aga ma arvan, et meie inimesed on olnud lojaalsed ka Edgar Savisaarele. Kui on ikka puud soola ära söödud koos, siis me teda ei reeda, eriti nüüd pärast haigust.

Kui paljud teist eile valimistest kõrvale jäid?

Ma ei ütleks arvu. Olin ise mandaatkomisjonis. Olin kella poole üheksast seal, istusin lauas ja registreerisin inimesi, aga siis hakkasid minuni tulema protestid.

Ma ei teadnud, kes meie seltskonnast olid delegaadiks arvatud. Teadsin, et kaheksa inimest oli meil valitud mandaatkomisjoni ja nendest neli ei olnud delegaadid. Meil oli reedel enne kongressi Toompea kontoris koosolek ja küsisin seal, kas ei teki sellist olukorda, kus inimesed tulevad hommikul vara välja, teades, et nad on nõus olnud olema mandaatkomisjonis, aga sealjuures nad ei olegi delegaadid. Mulle vastati, et see ei ole probleem.

Alati on meiega arvestanud ja me oleme alati istunud küll kongressi ajal laudades, küll konverentside ajal. Meil on väga tore ja kindel ja poliitiliselt lojaalne seltskond. Ütlesin seda neile ja mõni oli muidugi solvunud ja ütles, et kui ta ei ole delegaat, siis ta ei tule ka mandaatkomisjoni. Siis Toobal koosolekul ütles nii, et las nad tulevad ja istuvad lauda. See ei tähenda, et nad ei ole delegaadid – et osa jääb kindlasti tulemata ja siis komisjoni liikmed püütakse esimesel võimalusel arvata delegaatide hulka. Paraku see nii ei läinud.

Tundsime organiseerimisviga. Julgen seda öelda, sest meil on nii pikk kogemus, oleme neid kongresse ja konverentse meie tegutsemise aja jooksul üle elanud väga palju ja meil ei ole kunagi olnud konflikte… Siis nüüd nägin lausa inimeste pisaraid, kes on olnud nii kaua meie liikmed ja asutajaliikmed ja nüüd sa tuled 15.-le kongressile ja tahad anda oma hääle ja sul ei ole seda võimalust.

Ma väga hindan ka noori, noored peaksid ka olema, aga neil on palju pikem elu ja tegevus veel ees.

Kas sellist asja on varem ka olnud, et inimesed justkui ei ole delegaadid, aga tulevad hommikul kohale ja siis kohapeal kombineeritakse midagi ümber ja tehakse neist delegaadid?

Mul ei ole selliseid halbu kogemusi kunagi olnud. See on esmakordne. Meil ei ole kunagi varem probleeme olnud nende 13 aasta jooksul, kui olen seenioride sektsiooni esimees olnud.

70. eluaastast pidi ju hakkama tõsiseltvõetav poliitikuiga – miks teid siis niimoodi kõrvale jäeti?

Seda ma ei tea, seda peab erakonna esimehe käest küsima. Ta helistas mulle täna ja pahandas ka telefoni teel. Ma ei tunne endal süüd, sest me oleme alati olnud lojaalsed, alati korrektsed, alati allunud – kes iganes on olnud meie esimees Lasnamäel.

Võin ka seda öelda, et oleme siiamaani tegutsenud väga aktiivselt. Igal nädalal on meil üritus, meid on ära toodud Kesknädalas, rahvast käib üle Tallinna, mitte ainult Lasnamäelt, sest me oleme alati arvanud, et erakond on üks, eriti pensionärid. Me ei ole lõbustusasutus, inimesed käivad sotsmajades ja laulukooris, aga me olemeikkagi poliitiline erakond.

Sellepärast oli täna minu jaoks täna see ka üleelamine, et piirkonna esimees (Olga Ivanova - toim.) süüdistab.

Milles ta teid täpsemalt süüdistas? Kas selles, et te julgesite üldse muret kurta?

Jah. Mina ise isegi ei kurtnud, inimesed kurtsid. Muidugi tulid nad ka mulle kurtma. Seal kongressil muidugi ei saanud neid asju lahendada. See lahendamine on ka selline sõnakõlks – inimesestele, kes koju läksid, ei saa enam seda heastada. See on olnud meie elu. Nüüd tuleb koosolek, ilmselt antakse see süü minule, aga mina ei näe endal seda süüd. Pigem on see organiseerimatus.

Nüüd need eilsed halvasti ütlemised ja solvangud… Ma loodan, et inimesed unustavad, aga nägin tõesti nii siiraid pisaraid. Kes pani pettumusest oma erakonna pileti lauale ja ütles, et ma olen nii kaua olnud erakonnas ja nüüd ma ei saa meie juhile häält anda… Vanainimene võtab neid asju südamesse. Noorel on ükskõik – täna on ta siin, homme on ta seal ja kõik on ees ja kõik on kerge. Aga meie seeniorsektsioon on ühtne ja lojaalne.

Olime eilse päeva seisuga rõõmsad, et ta sai esimeheks, et ta tervisele vaatamata on tugev. Käisime ühiselt Hundisilmal – olgu ta pealegi tähtis poliitik, kõigepealt on ta ikkagi inimene. Isegi peres on olnud nii, et lapsed on öelnud, et „ah, jätke see Savisaar“, aga teate, kui me oleme olnud kõik algusest peale lojaalsed sellele inimesele ja kõik see haigus on läinud meile hinge, siis me ei saa talle nüüd öelda „ei“. Me väga-väga peame lugu Jüri Ratasest ja Kadri Simsonist. Jälgime, kui hästi ta esineb „Foorumites“ ja Jüri Ratas on imeline tulevane poliitikatipp. Aga kui võtame hetke seisuga... Ma muidugi ei ütle, et nüüd kõik andsid hääle Edgarile – seda ma ei tea –, aga ma usun küll. Mina küll.