Kes veel peale venelaste Eesti järele luuravad?
Ajakirjandusest on läbi käinud teade, et riigireetur Herman Simm töötas aastani 2004 ka Saksamaa heaks. Vahetult enne Eesti liitumist Euroopa Liidu ja NATOga lõpetas aga Saksamaa temalt info ostmise. See on senini ka kõige tõsisem märk sellest, et ma meie liitlased võivad meie järele luurata.
Vastuluurega tegelev kaitsepolitsei on oma aastaraamatutes vastuluure peatükis lõviosa tähelepanust pühendanud Venemaa erinevate eriteenistuste nagu SVR, GRU ja FSB tegevusele. Venemaa pole aga ainus luuraja.
2004. aasta aastaraamatus kirjutas kaitsepolitsei, et kapo vastuluureasutuse huviorbiidis on Eestis senini olnud põhiliselt SRÜ riikide ja mõnede Aasia riikide eriteenistused. Seoses terrorismiohu kasvuga maailmas neile on lisandunud ka Lähis-Ida riikide eriteenistuste episoodiline tegevus meie regioonis.
Praegu endiselt käivas Edward Snowdeni vallandatud NSA pealtkuulamisskandaalis pole Eesti nimi läbi käinud. Eelmise suure lekke ehk Wikileaksi materjalidest tuli aga välja suur hulk kirjeldusi USA diplomaatide vestlustest Eesti poliitikutega.
Selgus, et meie riigijuhid on tihti väga avameelsed. Kuigi USA saatkonnas teistest Eesti poliitikutest halvasti rääkimine tundub veider, siis samas pole ka kahtlust, et liitlastele ka räägitakse rohkem kui vaenlastele. Seda, mida venelased või hiinlased peavad teada saama salaja luurates, võivad sõbralikud riigid tihti teada saada lihtsalt küsides.
Asukohariigi kohta info kogumine on diplomaatide üks olulisemaid ülesandeid. Väga palju infot on võimalik aga hankida ka avalikest allikatest, mis vähendab vajadust kaastöötajate värbamise järele.
