Kes vajavad kodu ostmisel riigi toetust? Noored? Maainimesed? Mitte keegi?

Riigikogu valimiskampaania üheks teemaks on kujunemas küsimus, kas riik peaks toetama inimestel oma kodu ostmist või remontimist. Kas riik peaks aga tegema senisest enam ja kui peaks, siis keda tuleks toetada?

Keskerakonna esimees Jüri Ratas teatas hiljuti, et peab õigeks pakkuda noortele peredele võimalust kodu soetamiseks riigi poolt käendatava eluasemelaenuga ning seda ilma kohustusliku omafinantseeringuta.

Riigipoolne käendus ei tähenda Keskerakonna plaani kohaselt rahalist sissemakset, vaid ennekõike täiendavat tagatist, et kodu saaks osta ilma omafinantseeringuta.

Pangad nõuavad üldjuhul kinnisvara ostmisel Kredexi käendusega vähemalt 10 protsendi suurust omafinantseeringut. Tallinnas ja Tartus tähendab see, et ka odavama otsa korteri ostmisel tuleb kohe välja käia 5000-6000 eurot pluss tehingukulud, mis võivad ka olla arvestatavad. Ilma Kredexi käenduseta tahaksid pangad veel suuremat omafinantseeringut.

Kas toetust vajavad maainimesed?

Samal ajal räägitakse vahel ka teisest probleemist, nimelt raskustest maapiirkondades laenu saamisel, et kinnisvara osta või renoveerida. Maapiirkondasid puudutab just viimane mure, sest vanad talukohad ja ka nõukogudeaegsed eramud vajavad kõik reeglina põhjalikku remonti.

Oma sellest murest rääkis rääkis erakonda loova liikumise Eesti 200 aktivist Igor Taro. Temal oli vaja oma väikseks jäänud maja suurema vastu vahetada, et lastel oleks rohkem ruumi, aga sobivaid maju oli Tartust lõuna pool üllatavalt vähe võtta.

Taro otsis peaaegu aasta Kagu-Eestist sellist maja, mis oleks umbes 150-200 ruutmeetrit suur ja oleks enamvähem tänapäevase tasemega. Tänapäevast maja ei õnnestunudki leida, tuli võtta selline, mis vajas tööd.

Remondi jaoks saab võtta laenu, aga kuna väljaspool Tallinnat ja Tartut on kinnisvara hinnad madalad, siis on madal ka tagatise hind ja seega ei saa inimesed maal sama palju laenu kui nad saaksid sama sissetulekuga suuremates linnades. Taro ütles, et tema pidi remondilaenu saamiseks panti panema selle talu, kus ta enne elas.

"Kõik noored pered, kes tegelevad eluaseme soetamise ja renoveerimisega väljaspool Tallinnat ja Tartut, on sellega hädas," ütles Taro. Tema sõnul sunnib see mure linnastuma ka neid noori inimesi, kes muidu saaksid töö ja elukorralduse mõttes elada väljaspool Tallinna ja Tartut.

Taro ütles, et iseenesest pole Eesti 200 seda küsimust veel arutanud, aga erakonna seisukoht on, et inimestel peab olema võrdne ligipääs teenustele sõltumata elukohast.

Taro ütles, et vaja oleks mingit finantsinstrumenti, mis aitaks inimestel võtta ka maal, kus kinnisvara hinnad on väiksemad, oma sissetulekule vastavaid laene. Ta uskus, et see on parem lahendus kui riigi kulul ehitatavad üürimajad, sest 99 protsenti inimestest maksab oma laenud korralikult ära ja seega on riskid riigile väikesed.

Taro rääkis, et Valgas ei anna pangad isegi 20 000 eurot laenu, sest kinnisvarahinnad on nii madalad. See omakorda tähendab, et noored inimesed ei saagi seal oma elu sättima hakata ja seega ei saa sinna ka töökohtasid luua.

Swedbank ei pea riigi suuremat sekkumist vajalikuks

Swedbanki eluasemelaenude valdkonna juht Anne Pärgma kommenteeris, et panga hinnangul ei ole täiendavaid toetusi vaja, arvestades laenu- ja kinnisvaraturu olukorda ning Kredexi toetuste olemasolu.

Kredex käendab eluasemelaene mitmele grupile. Käendusest saavad osa noored pered (kuni 15-aastase lapse vanem), noored spetsialistid (kuni 35-aastane kutse, kesk-eri või kõrgema haridusega inimene), kaitseväe ja kaitseliidu veteranid või energiatõhusa (energiamärgis A, B, C) vara ostja või ehitaja.

Ta polnud nõus ka sellega, et Swedbankist oleks raske saada laenu maakohas asuva kinnisvara ostmiseks. Swedbanki 2017. aasta uue müügi analüüs näitab, et üle poole majade ja ridaelamute ostjatest asub Tallinnast ja Harjumaalt väljaspool (47 protsenti Tallinna/Harju piirkonnas ja 53 protsenti väljaspool).

Pärgma nõustus, et maapiirkondades võib probleemiks olla, et valmis vara turuväärtus võib olla ehituse hinnast madalam. Pank lähtub aga vara turuväärtusest. Täpsemalt ehituskalkulatsiooni ja omafinantseeringut arvesse võttes sellest, kas hinnatud tuleviku turuväärtus ehk ehitatav valmis vara on piisav soovitud laenusummaks.

"Üldjuhul kasutataksegi ehitus- ja suuremahuliste renoveerimistööde jaoks etapiviisilist laenu kasutuselevõttu, mis tähendab, et pärast ehitustöid vara turuväärtus tõenäoliselt tõuseb ning seejärel on võimalik määratud laenulimiit kasutusele võtta. See on paindlik lahendus, mis eeldab ettevaatavat analüüsi turuväärtuse tõusule ja kõikehõlmavat ehituskalkulatsiooni," kommenteeris Pärgma.

Enamikel sellistel juhtudel on siiski inimestel olemasolev vara olemas, mida nad saavad kasutada lisatagatisena, mis teeb laenu kasutuselevõtu kiiremaks ning seetõttu ei pea nad ehitatava vara turuväärtuse tõusu aeglasemale kasvutempole tähelepanu pöörama.

"Igasugune laenamine peab olema vastutustundlik ning ilma igasuguse säästupuhvrita suure laenu võtmisel/andmisel tuleb olla äärmiselt ettevaatlik," teatas Pärgma.