Kui algul näidati kontrollijaile ainult akna ja jälgimisluugiga kartserit, siis jutuajamisest ühe patsiendiga selgus, et majas on veel kaks kinnist kongi. Nõudmise peale need avati.

“Kitsas, umbne, uriinihaisune, ilma akna ja jälgimisluugita pugerik, madrats maas ja ämber asjaajamiseks tooli all — see ületas igasugused kujutluse piirid,” rääkis õiguskantsler Allar Jõks Eesti Päevalehele. “Ka koeral kuudis on paremad tingimused.”

Jälgimisluugita kartsas ei kuulda kinnipandud haige karjeid ega jälgita, mis seisundis ta on. Sotsiaalhoolekande seadus lubab endale või teistele ohtliku hoolealuse teistest maksimaalselt 24 tunniks eraldada.

Eraldatud isik peab siiski olema töötajate pideva järelevalve all. Kahe Kernu kartseri puhul polnud see õiguskantsleri hinnangul võimalik.

Samas ei täpsusta sotsiaalministri piirangute rakendamist kehtestav määrus eraldamise tingimusi — näiteks seda, kui väike võib kartser olla ning mis seal sees peaks olema. Seega saab hoolealuse sisuliselt ükskõik kui väikesesse ruumi panna.

”Noh, vene aja pärand. Minule polnud patsiendid kaevanud, töötajatele küll.” Kostis asja peale Kernu hooldekodu direktor Kalju Abel. “Psühhohoolealune on raske hoolealune. Kuna töötajad on kindlustamata, võib ta töötajale sellise hoobi anda tagant, et…”

Abeli sõnul tahab hoolealune teinekord ise eraldi olla. „On nagu rahunemistuba.” Mees siiski tunnistas, et kartser vajas korrastamist: “Eks ta tuli inimlikumaks teha.” Nüüd on seal lavats, valgus ja suurem aken.

Eesti Patsientide Esindusühing on hooldekodude kehvale seisule juba aastaid tähelepanu juhtinud.