Lugesin ka peaminister Ratase kaunis ümarat seisukohta Eesti oluliselt liitlaselt, Poolalt hääleõiguse võtmise teemal ja küsiksin Rataselt vastu, kas keegi tõsimeelselt usub, et Poola demonstratiivne nurka panemine teiste riikide poliitikute poolt aitab kuidagi kaasa sealsete probleemide lahendamisele? Selles, et mitmed Poola arengud on vägagi problemaatilised, pole ilmselt erilisi erimeelsusi. Õigusriigi ja võimude lahususe põhimõtete järgimine peab olema igas liikmesriigis ühtviisi tagatud, ükskõik, kas tegu on nn vana või uue liikmesriigiga. Hinnang sellele peab olema objektiivne ja liikmesriike tuleb käsitleda võrdsetena.

Küsimus on, kas probleemidele reageerimisel loeb eelkõige näiline jõulisus, mille puhul on ette teada, et tulemus ei saa olema ei soovitav ega rõõmustav, või suudetakse veenva ja oskusliku diplomaatia abil olukorda ka päriselt mõjutada. Kui tahetakse luua eelkõige muljet, et “olukorraga tegeletakse”, siis võib ju ähvardused käiku võtta, kui aga tahetakse reaalselt probleemi lahendada, siis tuleb Poolalt hääleõiguse võtmise asemel näidata, et just sellisteks olukordadeks mõeldud diplomaatilised oskused ei ole Brüsselis kadunud ja neid mõistetakse kasutada. Ma pean reaalsele tulemusele jõudmise seisukohast kindlasti paremaks teist versiooni.

Eesti lõpetas just oma eesistumise, kus Euroopa Liidu edasise murenemise vältimine, mitte mõrade juurdetekitamine, oli sõnades üks meie prioriteete ja olulisi väärtusi, mida ka keerulistes olukordades silmas pidada. Kui me nüüd loetud nädalad pärast oma eesistumise lõppu selle vaikselt kõrvale jätame, siis kui tõsiseltvõetavalt meie taolisi väärtustel tuginevaid seisukohti edaspidi võetakse?