Keila lasteküla esimese pesa­konna laps: sinna jõudmine oli kingitus

Marion Manivčuk oleks 20 aasta eest äärepealt Keilasse minemata jätnud. Aga minek oli õige otsus, teab ta tagantjärele.

Kui Keila lasteküla 1995. aastal avati, läks sinna elama ka Marion oma kahe õega. Enamik küla lapsi olid päris noored – Marioni õedki olid kuue- ja kaheksa-aastane – ja Marion oli oma 13 aastaga korraga küla kõige vanem.

Nii kaua, kui Marion mäletas, oli neil kodus keeruline. Ema oli alkoholisõltlane, kelle ühele kainele nädalale võis vabalt järgneda kaks nädalat joomist. Põhja-Tallinna pisikeses ühiselamutoas elati viiekesi – lapsed pidid sageli leppima ka ema järjekordse elukaaslasega – sooja veeta ja kitsalt, mõneteistkümnel ruutmeetril.

Kui ema oli kadunud ja paariaastast õde polnud kuhugi jätta, võttis algklassiealine Marion ta koguni kooli kaasa. Koolis seda küll pahaks ei pandud, aga täiskasvanud ei võtnud laste heaks ka midagi ette, mäletab Marion. Aastaid hiljem oli tema see, kes väikese õe käekõrval esimesse klassi viis. „Õdede kasvatamine ja see puudus, milles me olime, tundus mulle nii normaalne, et nii peabki olema. Täiskasvanuna olen tagasi mõelnud: kuidas see kõik võimalik oli?” arutab ta nüüd.

Kui ema haiglasse sattus, olid tüdrukud mõnda aega turvakodus. Seejärel elati varjupaigas, sest ema elukaaslane oli vägivaldne. Kui lapsed olid jälle ringiga turvakodusse jõudnud, pakkus turvakodu juht, et püüab lapsed saata vast ehitatud Keila SOS Lastekülla. Oli selge, et väikesed õed pidid kindlasti bioloogilise ema juurest eemale saama, kuid enda puhul lõi Marion kahtlema.

„Tundsin, et ema vajas kedagi, ja kuna olin oma õdesid ise kasvatanud, siis arvasin, et pean ka oma ema kasvatama. Et ma ei saa teda niimoodi jätta. Aga ühel hommikul – kui Keila pereema oli juba õdesid vaatamas käinud ja oligi juba nii, et õed hakkasid lastekülla minema – ärkasin üles ja sain aru: tegelikult pean mina ka minema,” kirjeldab Marion. „Sellepeale hakkas turvakodu juhataja lausa nutma ja ütles, et laps, see on ainuõige otsus. See oligi õige otsus, sest kui ma oleksin jäänud oma emaga, siis arvan, et ma ei oleks täna see, kes ma olen.”

Hoiavad siiani kokku

Esimest Keila päeva mäletab Marion hästi. Maja, kuhu ta elama läks, tundus uhke. „Mul oli oma tuba ja see oli suur luksus. Kõik oli puhas ja uus, ma tohutult hindasin seda. See oli minu jaoks suur kingitus.”

Suuremat rolli mängis tema jaoks siiski uus ema Leili. Alguses oli Marionil raske mõista: kuidas saab ta ema olla, kui mul juba on ema? Tekkis trots teda emaks nimetada, ehkki Leili seda sugugi ei nõudnud.

"Ma ei ole kunagi tundnud, et minu kõrval on inimene, kes teeb seda kui tööd ja saab selle eest palka."

„Aga kuidagi ta suutis niimoodi olla, et me ikkagi hakkasime teda emaks kutsuma,” ütleb Marion. „Meie ema on üks fantastiline naine – ta on mulle igapidi olnud elav eeskuju. Ma ei ole kunagi tundnud, et minu kõrval on inimene, kes teeb seda kui tööd ja saab selle eest palka.” Peale Marioni ja tema õdede oli uues peres veel kolm poissi ja üks tüdruk.

Nüüd, kui Marion on ise kahe väikese poisi ema, on Leili neile ka vanaemaks, helistab ja käib vajaduse korral lapsi hoidmas. Leili on peale oma bioloogiliste laste üles kasvatanud 11 lasteküla last ja pesakond hoiab siiani kokku – jõulude paiku koguneb suisa mitukümmend inimest.

Marioni bioloogiline ema on nüüdseks juba mõniteist aastat teadmata kadunud, ehkki Marion on püüdnud teda leida. Ka ema elas noorena mõnda aega lastekodus ja Marion teadis juba väiksena, et laste­kodu on halva maiguga. Keila oli aga hoopis teistmoodi.

Täiskasvanueas on Marion koos õe ja veel paari asenduskodus kasvanud noorega käima lükanud mittetulundusühingu, mis aitab asendus­kodust iseseisvasse ellu astujaid.