Kehv palk peletab head õppejõud töölt
“Eriti puudutab see tunnitasulisi õppejõude, kellele makstakse kinni ainult loenguaeg ega arvestata, kui palju kulub ühe loengu või seminari ettevalmistamiseks,” rääkis Kivimaa.
Kivimaa arvates on kunstiteaduses tekkinud olukord, kus annab tunda kõrgema kvalifikatsiooniga asjatundjate puudus. Enda sõnul mõistab ta tudengeid karjäärivalikul: “Milleks valida põnev, kuid pikk haridustee, mille lõpus paistab ei majandusliku ega sümboolse kapitali poolest ihaldusväärne õppejõu amet?” küsis ta.
Väike palgasumma ja riivatud õiglustunne ärgitas Tallinna ülikooli (TLÜ) mittekoosseisulist semiootika ja kulturoloogia lektorit, filosoofiadoktor Peet Lepikut loobuma talle kavandatud loengute pidamisest.
Eesti semiootikaseltsi asutajaliikme, varem seitse aastat kultuuriteooria õppetooli juhatajana töötanud Lepiku hinnangul on ebaõiglane ka jaotus, mille järgi saab lektor seminaride korraldamise eest vähem palka kui loengute lugemise eest. “Seminaritunni hinnaks on 180 krooni, võrreldes loengutunni 400 krooniga on seda proportsionaalselt liiga vähe,” leidis Lepik, kelle sõnul nõuab seminari korraldamine õppejõult palju enam aktiivsust kui loengu pidamine.
TLÜ rektor, professor Rein Raud nõustus Lepiku väidetega õppejõudude üldisest alatasustamisest, kuid jäi eriarvamusele ülikoolide passiivsuse suhtes. “TLÜ-s on lõppfaasis uue palgasüsteemi koostamine, mis peaks rakenduma täies mahus juba tänavu,” ütles ta.
Raua sõnul on praeguseks juba tõstetud õppejõudude palgamiinimumi ning uus süsteem seab sisse ka tulemustasu, mis sõltub lisaks kursuste mahule ja juhendatavate arvule ka teaduspublikatsioonide arvust. “Siiski tuleb tunnistada, et tunnitasulisel õppejõul, kes ei tööta alaliselt üheski ülikoolis, on väga raske toime tulla,” möönis Raud.
Rauale vaidles omakorda vastu sama ülikooli matemaatilise analüüsi professor Andi Kivinukk, kelle sõnul sätestab uus TLÜ palgaeeskiri küll suhteliselt kõrged miinimumid professoritele ja juhtivteaduritele, kuid ei suuda adekvaatselt tagada töötasusid õppejõududele, kellel pole piisavalt kursuseid või juhendatavaid. “Pealegi pole esialgu veel midagi tõstetud, vaid ainult lubatud tõsta tagasiulatuvalt 1. märtsist ja juhul, kui akadeemilise üksuse eelarve seda võimaldab,” ütles Kivinukk.
Haridusminister Tõnis Lukas rõhutas esmalt, et sel aastal tegi õppekoha baasmaksumus ülikoolides rekordilise hüppe. “Samal ajal on Eesti Vabariigi ülikoolid avalik-õiguslikud institutsioonid, mis jagavad riigieelarvest neile jagatud raha oma äranägemise järgi,” toonitas haridusminister. Sel aastal eraldatud 384 miljonit kroonist peaks iga ülikool suunama vähemalt 60% personali palgavahenditesse.
Toivo Roosimaa Eesti kõrgkoolide ja teadusasutuste ametiliidust Universitas ütles, et see pole ainult ühe ülikooli probleem, vaid kogu Eesti teadus- ja haridusvaldkonna püsimajäämise küsimus. “Aastaid on olnud jutuks õppejõudude tasustamise süsteemi loomine riigikogu eeskujul: õpetaja saaks ühe keskmise Eesti Vabariigi kuupalga, lektor kaks, dotsent kolm ning professor neli,” ütles ta. Roosimaa pelgas siiski meelepärase stsenaariumi teostamatust, kui raha jagamine jätkub ülikoolisiseselt, sest pigem hinnatakse mitteakadeemilist personali.
“Tuleb arvestada, et ülikoolide õppejõud on üldjuhul kõrgelt kvalifitseeritud, kuid nende positsioon on tähtajaliste töölepingute tõttu ebakindel,” leidis TLÜ matemaatilise analüüsi professor Andi Kivinukk.
“Suured erinevused on nii ülikooliti kui ka erialati,” ütles Kivinukk, kellele teadaolevalt on praegune TLÜ palgatase keskmiselt paari tuhande krooni võrra kuus madalam kui teiste avalik-õiguslike ülikoolide oma.
Tartu ülikooli ametiühingu esimees Aleksander Jakobson tuletas meelde, et ülikooli sees on võimalik palgakorraldust täiustada ametiühingute, ülikooli valitsuse ja rektoraadi vaheliste läbirääkimiste käigus.
“Tartu ülikooli ametiühingus on selle aasta palgateemaline väitlus veel üsna algusjärgus,” rääkis Jakobson. “Kas selle arutelu käigus sõnastatakse ülikooli administratsioonile ka konkreetsed ettepanekud, sõltub eelkõige ametiühinguliikmetest ja ülejäänud töötajatest.” Mullu ei pääsenud ükski Eesti ülikool maailma 400 parima hulka.
