Keelenaine: meedia ropendab liialt

Eesti keele professor Reet Kasik hurjutab Postimehe kultuurikülgi ja Sirpi madala stiili pärast. „Vandesõnad, ropendamised — see võib juhtuda kõnekeeles, aga ajalehes sellega populaarsust taotleda… no ma ei tea,” kahtleb ta.

Naine tõdeb Tartu Postimehega vesteldes, et oli juba 70-80-ndatel veendunud, et kirjaoskamatu ajakirjanik on üks hirmus olend. „Mul on lihtsad põhimõtted. Näiteks see, et ülikooliharidusega inimene peab suutma kirjutada vigadeta. Peaks oskama ka matemaatik, aga ajakirjanik eriti.”

Küsimusele, kas eestlased räägivad ja kirjutavad üha halvemat ja halvemat eesti keelt, vastab ta siiski eitavalt. „Me oleme harjunud sellega, et nõukogude ajal oli kõik reeglistatud. Sama peegeldus keeles: oli üks keelevorm, normeeritud kirjakeel ja kõik muu oli vale. Nüüd, mil me peame kohanema sellega, et ühiskond on väga kirju ja kõik on lubatud, peame paratamatult kohanema ka sellega, et keelel on palju variante ja tasandeid ning oma registris on nad kõik õigustatud.”

Vastuseks küsimusele, kas foneetikaprofessor Kalevi Wiiki ennustus, et saja aasta pärast on eesti keel hääbunud, täitub, vastab Kasik, et keele püsimine sõltub oluliselt rahvuskeelse ülikooli olemasolust. „Kui püsib ülikool, püsib ka rahvuskeelne gümnaasium, põhi- ja algkool. Kui kõrgharidus muutub võõrkeelseks, hakkavad vanemad juba lasteaiast peale oma lapsi selleks ette valmistama.”