Katrin Saks: loodan, et saan nädala lõpus koju
Jaan Tätte ja Marko Matverega ümberilmareisi üht etappi kaasa tegema läinud ja purjekaga Atlandi ookeani ületamisest unistanud endine eurosaadik Katrin Saks jäi keset merd raskelt haigeks ning ta toimetati Portugali Porto haiglasse.
“Mu jalad ei liigu absoluutselt, käed natuke ikka liiguvad,” kirjeldas Saks oma olukorda Delfile.
Miks Saks haigeks jäi, ei ole teada. “On mitmeid versioone, aga seal pole ühte kindlat põhjust. See on üldse üks salapärane tõbi, mida pole ülearu palju uuritud,” selgitas Saks, et seda haigust põeb vaid üks või kaks inimest sajast tuhandest.
Suurem osa Guillain–Barré sündroomi haigestunutest paraneb
“See on raske haigus, et kui ta sind tabab, siis on üsna kole,” lausus Saks. Õnneks on prognoosid üsna head, suurem osa Guillain–Barré sündroomi haigestunutest paraneb. “Täna ütles neuroloog ka, et ärge pabistage, kõik läheb hästi,” loodab Saks, et saab ehk nädala lõpus tagasi kodumaale. “Lääne-Tallinna keskhaigla arstid on ühenduses siinsete arstidega ja peavad praegu nõu, millal ja kuidas mind Tallinnasse transportida. Ka saatkonda on informeeritud ja selles mõttes ma tunnen end üsna turvaliselt, mind ei ole üksi hädisena maha jäetud.”
Katrin Saks pole varem pidanud ise haiglas patsiendina olema, nii puudub tal ka võrdlusmoment Eestis haiglasüsteemiga. Portugali arstid tunduvad igal juhul tasemel olevat ning on väga kenad ja lahked. “Suurem osa neist räägivad inglise keelt, abipersonaliga on natuke keerulisem,” tunnistas ta, et kõik õed ja hooldajad ei pruugi temast aru saada.
Saksa õnneks jäi ta haigeks Lääne-Euroopas, mitte aga mõnes arengumaas, kuhu poliitiku elukutse teda viinud on. “Kui ma mõtlen haiglatele arengumaades, seal ma tõesti ei tahaks olla, näiteks Afganistanis või Vietnamis,” rääkis Saks, et haigla kus ta viibib, on täiesti tasemel.
“Ma ei tunne end üksi jäetuna”
Jäänud küll laevameeskonnast maha, ei ole Saks võõral maal siiski päris üksi. “Siin on ühe Eesti ärimehe firmas töötav ukrainlanna, kes on viimased päevad mind väga palju aidanud, mul on väga tore seltsiline,” ei lase Saks kurbusel endast võitu saada. “Inimestega saab rääkida, nii et päris hull see ka ei ole. Mis on muidugi fantastiline, et saab kasutada skype ja suhelda, aegu tagasi oleks olnud palju masendavam. Ma suhtlen kodustega pidevalt.”
Palatis on veel peale Saksa veel viis Portugali prouat. “Ega siin vaikuse ja rahuga haigeid ei ravitagi,” on Saksa hääles kuulda kerget naeratust. “Näen siin haiglas, kui tähtis on perekond, päeva jooksul käib ikka terve suguvõsa läbi. Tundub, et ravimeetod on põhiliselt aktiivne ja lärmakas suhtlemine. Aga ega midagi, panin kõrvaklapid pähe ja kuulasin sel ajal klassikaraadiot,” on Saksa sõnul eraldumine siiski võimalik.
Koduste toetus annab jõudu
Kuigi Saks söögi maitset ei tunne, ei saa haiglatoidu üle Portugalsi kurta. “Süüa antakse hommikuks üks kakuke moosiga, aga meie mõistes lõuna — ja õhtusööök on lausa kolmekäiguline. Mis mulle aga väga meeldib, on see, et vähemal korra päevas pakutakse kala,” näeb suur kalasõber Saks haiglas olemises ka helgemat poolt.
Võõral maal haigevoodisse jäänud Saks tänab kõiki, kes talle pöialt hoiavad ja vahvaid sõnumeid saadavad. “On päris hea soe tunne, et sulle nii palju kaasa elatakse,” rõõmustas ta.
