„Sellest kolimisest ei tohi jääda nö kultuurikandja muljet, et nüüd toome Eesti riigi ja kultuuri Narva - see ei tööta, see vihastab kohalikke,” tõdes Raik. Narva inimesed on skeptilised ja võtavad kedagi omaks siis, kui see isik teeb tavalisi inimlikke asju.

Raik tõdes, et tal võttis aastaid, et saada Narvas võõrast (peaaegu) omainimeseks. „Selleks sain, kui hakkasin käima kohalikus poes, spordiklubis jne.” Ka presidendil soovitab ta võimalikult palju kohalike ette tulla ja nendega suhelda, rääkida asjadest, mis kohalikke inimesi muretsema paneb – töökohad, elatustase, palk.

Kuigi üks kuu on lühike aeg, on Raigi sõnul võimalik selle jooksul paljude inimestega suhelda ja panna nö seeme mulda. Kohalikud on väga sõbralikud suhtlejad ja ootavad, et nende vastu huvi tuntaks, kinnitab Raik. Kuid kindlasti soovitab Raik presidendil kaasata Narva uus, peale kasvav aktiivsete noorte kogukond.

„Nad üldjoontes räägivad hästi Eesti keelt, on väga haritud, õppinud nii Eestis kui välismaal,” kirjeldab Raik Narvas üles kerkivat noortekogukonda. Need on noored, kellele Narva on kõige tähtsam ja kallim koht ja kes tahavad sinna elama jääda. Nende rolli iseloomustamiseks meenutab ta, kuidas mitu aastat püüti Narvas korduvalt teha (eel)arvamusfestivali, kuid ebaõnnestunult.

„See läks käima alles siis, kui seda hakkas tegema Narva tüdruk Valeria, kes nimetas ürituse Narva bazaariks. Tegi teises formaadis, teisel ajal, teistmoodi, ja asi töötas,” meenutab Raik, kelle sõnul peaks presidendi kantselei rääkima selle aktiivsete noorte kogukonnaga, et mida nemad ootavad presidendi Narva kolimisest.

Presidendi üheks kuuks Narva kolimine on Raigi sõnul Narvale oluline ka selles mõttes, et väärtustab Narvat lisaks eestlastele ka välismaailma jaoks. „Meil on võimalik oma sajandal juubeliaastal näidata, et Narva ei ole Euroopa lõpp, vaid hoopis algus,” sõnas Raik.