Kõik sai alguse, kui peaminister Edgar Savisaar ja välisminister Lennart Meri naasid 17. oktoobril 1990 Ameerika Ühendriikidest, kus neil oli õnnestunud päev varem kohtuda USA presidendiga. Tegemist oli teada-tuntud juhtumiga, kus Meri sodis ära Valge Maja ovaalkabinetis olnud barokiajastust pärit unikaalse ja hinnalise antiikgloobuse. Nimelt märgistas Meri selle ja kutsus USA presidendi George Bush seeniori Kamtšatka kalarikastele jõgedele safarile. Savisaare arvates oli gloobuse rikkumine väga efektne käik, mis eristas meie kohtumist kümnetest teistest. „Meri on niisugustes asjades olnud ületamatu. Selles avaldub tema kõrge intelligentsus, sest ainult niisugune inimene on võimeline tajuma, millal selline nahaalsus ei muutu matsluseks. Selliste käikudega võib saavutada edu, aga nende puhul on ka risk kõik ära rikkuda,“ ütles Savisaar, tunnistades aga samas, et „libastumisi tuli Meril ette sama sageli kui õnnestumisi.“

Meie ajakirjanduses kirjutati sellest kui humoorikast episoodist, väliseesti ajalehtede järgi oli aga Meri barbaarne käitumine olnud kõigile kohalviibijaile tegelikult suur ehmatus ja tõeline šokk, mis Eesti–USA suhetele sugugi kasuks ei tulnud. Samuti heideti Merile ja Savisaarele ette, eriti tegi seda Eesti Komitee, et Bushile ei antud üle ühtegi kirja ega taotlust Eesti vabastamise kohta. Tagantjärele mõeldes on ka üsna veider ja tavatu, et taasiseseisvuva Eesti välisminister kutsus Bushi mitte Eestisse, vaid Venemaale. Huvitav, kas Meri unustas ära, et Nõukogude Liit ja Venemaa ei ole tema päris kodumaa, kuhu võiks teiste riikide presidentidele kutseid jagada, või tundiski ta ennast Nõukogude Liidu esindajana, mille kultuuridelegatsiooni raames tema USA külastus tegelikult toimus? Savisaare sõnul küsis Bush, et „ega te selleks iseseisvust ei taha, et Kamtšatkal kala püüda?“

Tagasilennu ajal rääkis hoogsalt napsitanud ja ülemeelikuks muutunud Meri Savisaarele, et tal olevat Rüütli suhtes tekkinud kahtlus, et tegemist on välisluure kaastöötajaga. Lennujaamas võttis Washingtonist saabunud ministreid teiste hulgas pidulikult vastu ka Eestis tegutseva KGB ülema asetäitja Vladimir Pool. Meri ja Savisaar sõitsid otseteed Toompeale, kuhu olid kogunenud ülemnõukokku valitud rahvarinde saadikud, ning Meri kuulutas seal välja pommuudise: Arnold Rüütel tegevat koostööd USA Luure Keskagentuuriga. /…/

Toimunud rünnaku ühe põhjusena on nähtud käimasolnud presidendiametikoha loomise arutelu. Teemaks oli, kas luua Eestist tugeva või nõrga presidendivõimuga riik. Ülemnõukogu saadikud Tõnu Anton ja Ants Veetõusme esitasid eelnõu, milles nähti ette anda riigi taastamise ja üleminekuperioodil presidendile erakordselt suur võim ja volitused. Advokaadibüroo Donovan Leisure Newton and Irvine kirjas nägi Meri ilmselt toetust Rüütli kandidatuurile, mistõttu tuli juba aegsasti astuda samme ühe võimaliku rivaali elimineerimiseks. Presidendivalimised pidid toimuma juba järgmisel aastal. Kas Meri tegutses tõesti usus, et Rüütel on CIA agent, või tegi seda isiklikest ambitsioonidest lähtuvalt, on tagantjärele raske öelda. Meriga ühines süüdistustes ka Savisaar ja hiljem Lippmaa. Järgnenud nädalate jooksul käis pressist läbi hulganisti versioone à la Savisaar-Meri contra Rüütel-Lippmaa; Savisaar-Meri-Lippmaa contra Rüütel jne. Tiit Made hinnangul tekitati skandaal selleks, et lihtsalt üks konkurent välispoliitika ajamiselt kõrvaldada. 

Toomas Kümmel esitas Eesti Ekspressis huvitava versiooni, mille kohaselt oli presidentaalne võimutäius mõeldud hoopis Edgar Savisaarele. Enne oli aga valitsusjuhil vaja Rüütel lõplikult eemaldada. Mäng oli rajatud peenele arvestusele, mida arutati põhjalikult rahvarinde saadikute koosolekul. Rahvarinde Toompea koosolekul valmis järgmine plaan: pommi paneb lõhkema Lennart Meri, kellel on paberid, mis tuleb kähku anda Põhjamaade ajakirjandusele. Savisaare arvestus oli lihtne – Põhjamaadest levib see sensatsiooniline teade otsekohe Eestisse. Informatsiooni algallikat on aga juba peaaegu võimatu kindlaks teha. Rüütli tagasiastumine jääks siis juba tehniliseks küsimuseks. Aga „kuidas sattusid härra Rüütlile saadetud faksid Lennart Meri ja Edgar Savisaare kätte?“ küsis Kümmel ja vastas: „Mina tean ühte kolmetähelist ametkonda, kes on võimeline telefone pealt kuulama ja fakse vahelt ära näppama. Ehk seetõttu oligi Eestis tegutsev KGB esindaja Vladimir Pool Savisaarel lennujaamas vastas?“ /…/

Tõenäoliselt oleks Rüütli süüdistamine KGB-ga seotuses ja kollaboratsioonis Nõukogude okupatsioonivõimudega tulemuslikum olnud, kuid NSV Liit polnud selleks ajaks veel lagunenud. Eesti oli endiselt okupeeritud ja Nõukogude vabariik. Avalikkuse reageeringud toimuvale näitasid, et ühiskondlik arvamus koges väidetavat koostööd CIA-ga pigem positiivse ja patriootliku kui negatiivse tegevusena. Tagantjärele on kogu lugu veidi koomiline: Rüütlist üritati teha USA agent oludes, kus Ameerikat peeti Eesti liitlaseks ja Lennart Meri isegi käis seal ühtelugu oma sõprust kinnitamas. Rüütel oli rahva seas üsna suure au sees – just tema oli see, kes 18. detsembril Kremlis NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil kuulutas, et Eesti ei kirjuta uuele liidulepingule, mida meile peale suruti, mingil juhul alla: „Eesti ei korraldanud niisugust referendumit, kui ta 1940. aastal vägivaldselt NSV Liidu koosseisu liideti ning järelikult ei ole õiguspärane nõuda selle korraldamist ka praegu.“ Seega kogu ažiotaaž Rüütlit tegelikult ei kahjustanud.

Spiooniskandaali teema oli järgneva paari nädala vältel ajalehtede esiküljeuudisteks. Detsembri alguses jõudsid välispoliitika konfliktid, välisministrite jätkuvad kemplemised ning Meri süüdistused Rüütli vastu väliskomisjoni vahendusel ülemnõukogus arutusele. Tiit Made luges ette ülemnõukogu väliskomisjoni teadaande, milles öeldi: „Eesti Vabariigi ülemnõukogu esimehe ning Eesti Vabariigi valitsuse välisministri ja välispoliitikaga tegeleva portfellita ministri vahel on olnud senine koostöö ebapiisav Eesti Vabariigi välispoliitika taktika väljatöötamisel ja selle praktilisel teostamisel.“ Kuulanud ära kõik osapooled, leidis väliskomisjon, et süüdistused Rüütli vastu on põhjendamatud. Meri, nähes, et ta oma süüdistustega kaugemale ei jõua, tõmbus tagasi ning kogu spiooniskandaal ja intriig sumbus. Ent see ei tähendanud, et Rüütel või Meri oleks selle intsidendi unustanud.

Delfi avaldab sel nädalal iga päev katke peatselt ilmuvast raamatust.