Kas eestlased on kehakaalu jälgimisega hulluks läinud?

Kehakaalust saab rääkida kaht moodi: üks neist on totakas Ameerika superstaari laadis hädaldamine iga suhu sattunud küpsisepuru pärast. Ärevuse oma kehamõõtude pärast tingib kommertssurve – tulemuseks haiglatäied buliimia- või anoreksiadiagnoosiga noori tüdrukuid.

Teine viis on rääkida mitte kaalu-ümbermõõdu numbritest, vaid toitumisest, tervislikust toitumisest. See on igati tervitatav trend.

Kunagi varem pole meedias nii palju räägitud õigetest toitumisnippidest. Kaalulangetamissaated on vähemasti sama populaarsed kui modelliks pürgijate alandamise ja näägutamise saated. Vahe on selles, et kaalulangetamise saadetest tõuseb reaalset kasu miljonitele, samal ajal kui modellisaated on puhtakujuline ajusurm.

Mainekas psühholoog George Vaillant pani kord kokku oma õnnevalemi, olles jälginud üht inimrühma peaaegu 50 aastat. Selgus, et inimesed, kes on normaalkaalus (normaalkaalus!), elavad kõige õnnelikumat, s.t harmoonilist elu, elades kõrge vanuseni ja pakatades tervisest lõpuni välja.

Normaalkaalus püsimine tähendab, et sa pole millegagi liialdanud, ei majoneesiste friikartulite ega ananassimahlas immutatud vatitupsude neelamisega, oled end mõõdukalt liigutanud ja tõenäoliselt on su stressitase kontrolli all. Liiga kõhna inimese puhul võib eeldada, et tal on probleemid – olgu siis enesehinnanguga, ärevushäiretega vms.

Ülekaalu pärast peabki muret tundma, paksudele peabki kaasa tundma (tuleks lõpetada variserlik, ehkki poliitiliselt korrektne jutt “paksud on vahvad”), nagu peab kaasa tundma ka ülikõhnadele.

Loodetavasti pole neil tõsisemat terviseriket kui ebateadlik toitumine. Eestlastel on suur eelis, mis urbaniseerunud ühiskondades juba kadunud – me oleme üles kasvanud maavanaemade ökotoidu peal ja suur osa eestlasi sööb praegugi oma aia saadusi – meil pole vaja lääne rämpstrende koos rämpstoiduga endale sisse ahmida.