Delfi küsis seetõttu valitsuse pressikonverentsil Ansipilt, kas tema usk eurosse on kadunud, kuna teatavasti tuleb suurim oht euroalast, millega Eesti alles aasta eest sellesama Ansipi juhtimisel ühines.

Ansip kinnitas, et ta usk eurosse pole murdunud. “Ma ei nõustu ka teie hinnanguga, et probleem on siis eurotsoonis ja eurotsooni liikmesriikides üksnes ja ainult. Need probleemid on ju väljaspool eurotsooni liikmesriike täpselt samamoodi,” teatas Ansip.

Peaminister jätkas: “Meenutuseks siit samast lähedalt. Alles oli ülimalt suur probleem — Läti. Läti ei ole eurotsoonis. Aga eurotsooni mitte kuuluvaid liikmesriike, kes on programmialused riigid, kes saavad abi IMFist, on ju teatavasti peale Läti Euroopas veel. Ungari — jälle abi küsimas Rahvusvaheliselt Valuutafondilt.”

“Väljaspool Euroopa Liitu neid riike, kes saavad Rahvusvaheliselt Valuutafondilt abi, on ju mitmeid ja mitmeid Euroopa riike. Eurotsooni liikmesriikides on kõige suuremad probleemid, teadagi, Kreekas. Programmialused riigid on ka Iirimaa ja Portugal. Iirimaal arengud on praeguseks päris head,” lausus Ansip.

Ansip kiitis ka Portugali võimude tegutsemist “Kreeka puhul seda veendumust meil nii palju ei ole, et öelda, et asjad on päris hästi,” lisas Ansip.

“Nüüd eurost ja Eestist. Meile kõigile on teada, et Eestis on tööpuudus alanenud viimase pooleteise aasta jooksul praktiliselt kaks korda. Küsigem hetkeks, miks nii, kuidas see nii juhtus? Mitte üks prognoos ei lubanud Eestile nii kiiret tööpuuduse alanemist. Miks on juhtunud nii, et Eestis esimese kvartali majanduskasv oli 9,5 protsenti, teises 8,4 protsenti, kolmandas 7,9 protsenti. No ei prognoosinud prognoosijad nii kiiret majanduskasvu,” lausus Ansip.

“Miks on juhtunud nii, et Eesti ekspordimahud on ikka pööraselt kasvanud? Kui tuua välja ainult üks põhjus, siis see üks põhjus on Eesti liitumine eurotsooniga. Euro on andnud Eestile usaldusväärsuse. Eesti on tänu eurole muutunud jälle atraktiivseks otsestele välisinvesteeringutele.”

“Ja euro on kahtlemata andnud hingerahu kõikidele nendele inimestele, kes oma laenud krooni ajal võtsid eurodes. 90 protsenti kõigist Eesti laenudest krooni ajal võeti eurodes. Ja kui käisid jälle need jutud krooni devalveerimisest, siis need, kes laenasid eurodes, muutusid närviliseks, sest nad ei teadnud, palju nad neid laene tagasi maksma peavad. Kui oleks krooni devalveeritud, nii nagu juhtus näiteks Islandis, 50 protsenti, oleks tähendanud see seda, et 50 protsendi asemel, mis inimesed maksid pankadele oma laene igakuiselt tagasi, oleks tulnud maksta 75 protsenti. Aga see oleks võimatu olnud,” lausus Ansip.

“Veel eurokriisist. Ma näen, missuguse lihtsuse ja kergusega võetakse kogu aeg see retoorika üle, mis tuleb FTst, mida siis meil online’is kätte on võimalik saada. Ja kogu aeg räägitakse ainult eurokriisist.”

“Mina olen nii vana inimene küll ja mõtlen, kõik teie olete ka nii vanad, et te peaksite mäletama seda aega, kus ühe euro eest sai osta 0,68 Inglise naela. See oli kümme aastat tagasi. Praegu saab euro eest juba peaaegu terve naela. Ma küsin, kumma kriis see on, eurokriis või naelakriis?”

“Mina olen nii vana inimene küll, et ma mäletan seda aega, kus 18,6 krooni eest sai soetada ühe dollari. See oli kümme aastat tagasi. Palju praegu saab? Siis ma küsin, et kelle kriis see siis on, dollarikriis või eurokriis?”

“Loomulikult, ega me keegi ju ei eita seda, et mõnedele eurotsooni liikmesriikidele intressimäärad on väga suurtesse kõrgustesse roninud ja krediit praktiliselt pole mitmetele eurotsooni liikmesriikidele kättesaadav. Kuid kui vaadata ainult vahetuskurssi, siis see euro nõrkus ei paista mitte kusagilt välja. Ei maksaks nende väga ühekülgsete lähenemistega väga kaasa minna,” leidis Ansip.

“Mulle praeguses situatsioonis on väga sümpaatne Rootsi ja Fredrik Reinfeldti hoiak. Ei ole kunagi kuulnud, et tema oleks iseennast kuidagi või Rootsit siis paremas valguses püüdnud näidata, halvustades eurot. Vastupidi, leia maailmast ja Euroopast väljaspool eurotsooni suuremat euro advokaati kui minu kolleeg Fredrik Reinfeldt. Ja minu meelest on see arukas ja väga argumenteeritud lähenemine.”