Karistus jätab narkovahendaja külmaks
Pikaajaline vangistus hoopis suurendab professori väitel vangide arvu, mis omakorda viib kriminogeensuse kasvule.
Juristides tekitasid sügisel elavat vastukaja 2004. aastal jõustuvad karistusseadustiku muudatused, mis tõstavad radikaalselt karistusi narkosüütegude eest. Advokaadid ei usu, et uus, avalikkuse surve pitserit kandev seadus efekti annab.
“Karistusõiguse teooria, kriminoloogia ja praktika kogemused on näidanud, et sanktsioonide muutmine nende raskendamise suunas ei vähenda kuritegevust. Pealegi ei ole narkokurjategija ratsionaalne,” seisab Eesti Advokatuuri arvamuses.
Kehtiva karistusseadustiku üks autoreid, ringkonnakohtunik Priit Pikamäe on prognoosinud narkootikumide hindade tõusu. “Mida suurem on eeldatav kasu, seda suurem on kiusatus teenida, seda vähem mõtleb kurjategija karistuse rangusele,” toetab sama seisukohta ka advokatuur. Ka osutavad advokaadid sellele, et võimalik vangide arvu plahvatuslik tõus on lõpuks kallis lõbu maksumaksjale. Nad kutsuvad riiki keskenduma narkokuritegevuse sotsiaalsetele põhjustele — eeskätt venekeelsete noorte vaesusele ja töötusele.
“Seadus on populistlik, kantud jaanalinnupoliitikast,” ütles anonüümsust palunud mainekas vandeadvokaat. Kriitilise hoiaku võttis ka riigikohtu tsiviilkolleegium, keda pani muretsema asjaolu, et lühikese aja jooksul teeb seadusandja “karistusõiguses põhimõttelise tähtsusega vastuolulisi muudatusi”.
Kolleegiumi esimehe Hannes Kirise väitel raskendab see ühiskonnas stabiilse õigusteadvuse ja kohtupraktika kujunemist. Varasemast karmimad karistusmäärad kehtivad 2002. aasta septembrist, kui rakendus karistusseadustik. Veelgi rängemaid karistusi lubas kevadel allkirjastatud võimulepe. Koalitsiooni ja Keskerakonna ühendseaduse kiitis riigikogu detsembri keskel heaks tervelt 87 poolthäälega. “Eesmärk on üks — narkokurjategijatele peavad kohtutes langema rangemad karistused,” märkis Res Publica poliitik Jaanus Rahumägi. “Seaduste rangus peab vastama rahva õiguslustundele.”