Kaitsepolitsei kirjutas oma aastaraamatus, et kapos tehnilise spetialistina töötanud Veitman hakkas Venemaa välisluureteenistus SVRiga koostööd tegema alles 2002. aastal. Tema varasem töö KGBs oli kapo jaoks teada ning sellega teda šantažeerida polnud võimalik.

Veitmani riigireetmisele kallutamise juures oli määrava tähtsusega see, et ta oli jäänud suhtlema KGB päevadest tuttava Nikolai Jermakoviga, kes oli hakanud tööle SVRi jaoks. Omavaheline suhtlus hoidis Jermakovi kursis Veitmani isikliku elu, aga mitte tema tööga.

Probleemide tõttu isiklikus elus ja tööl avaldas ta aga ühel päeval natuke oma tööalast infot Jermakovile ja seejärel enam tagasiteed ei olnud. "On põhimõttelisi olukordi, kus pole kaksipidi mõistmist: ei saa avaldada "natuke" riigisaladust," kirjutati aastaraamatus. Veitmani teiseks veaks oli kapos oma ülemuste mitteteavitamine toimunust.

Veitmani koostööle saamisel kasutas SVR seejärel ära Veitmani pettumust oma karjääris ja ebaõnnestumisi isiklikus elus, talle anti võimalus tunda end tähtsana ja teenida ka raha.

Jermakoviga kohtus koostööle asunud Veitman Eestis 3-4 korda aastas, vaid ühe korra kohtuti Horvaatias Dubrovnikus. Rohkem kui kümne aasta jooksul reetis ta venelastele andmeid kapo inimeste, tehnilise võimekuse ja töökorralduse kohta. Vahele jäämise vältimiseks edastas ta suurema osa infost suuliselt näost näkku kohtumistel.

Veitman avaldas venelastele, et Eesti kõige tuntum riigireetur Herman Simm oli kapo jälgimise all. Veitmani hoiatusest hoolimata suutis kapo vältida olukorda, kus ka Simm oleks enne tabamist mõistnud, et teda jälgitakse.

Viimase viie aasta jooksul nelja riigireeturi tabamine näitab kapo hinnangul, et venelased tunnevad Eesti saladuste vastu suurt huvi. Venemaa eriteenistuste tegevus Eesti suunal on agressiivne. Venemaa eriteenistused hoolivad oma agentidest vaid seni, kuni nad on kasulikud, seejärel jäetakse nad maha. Eesti eriteenistused on aga piisavalt tugevad, et salakuulamisoperatsioone paljastada ja reetureid vastutusele võtta.