Nende lähenemismeetodid on võimupositsioonilt lähtuvad, mõnikord agressiivsed ning kasutatakse muu hulgas ka kompromiteerivaid materjale – soovitakse kiiret tulemust ehk kiiret värbamist.

Omaette kõnekas ongi asjaolu, et välisluure (SVR) ja sõjaväeluure (GRU) võrreldes on Eesti suhtes agarama hoopis Venemaa sisejulgeolekuteenistus FSB.

See on selgeks märgiks, et Venemaa eriteenistused justkui ei tunnista, et Eesti ja teised endised okupeeritud riigid on nende jaoks pöördumatult välismaa, mitte osa Venemaast või mõtteliselt Nõukogude Liidust.

Tavaliselt eelneb värbamiskontaktile põhjalik isiku tausta tundmaõppimine. Kõrgendatud riskiks on inimeste nõrkused või emotsionaalne seisund: pettumus tööl, majanduslikud raskused, alkoholilembus, truudusetus, kalduvus vägivallale, hasartmängud jms.

Vanema põlvkonna puhul kuulub kompromiteerimisvõimaluste hulka ka varjatud koostööd KGB või GRU-ga Nõukogude okupatsiooni ajal.