Kapo aastaraamat: lisaks Sazanakovile on Iraagi-Süüria sõjakoldes tegutsenud veel kümmekond Eestiga seotud isikut
Kapo kirjutas oma aastaraamatu rahvusvahelise terrorismi tõkestamise peatükis, et Iraagi-Süüria sõjakoldes on üks Eestist pärit välisvõitleja Abdurrahman Sazanakov. Kapo on peale tema tuvastanud kümmekond Eestiga seotud isikut, kes viibivad või on viibinud sealses konfliktipiirkonnas. Ligikaudu pooled neist on alaealised.
Kapo nentis, et eriteenistuste tähelepanu alla satuvad inimesed oma radikaliseerumise hilises faasis, radikaliseerumise põhjused on sotsiaalsed ja selle ennetamine nõuab inimese lähedaste, kolleegide ja sõprade tähelepanu.
2017. aasta lõpu seisuga on Eesti ümber paigutanud ja asustanud 175 sõjapõgenikku Kreekast, Itaaliast ja Türgist. Kapo nentis, et kaugest kultuuriruumist pärit sõjapõgenike vastuvõtmine ja lõimimine on Eesti riigile, sealhulgas kaitsepolitseile proovikiviks nii ressursi kui olukorra uudsuse mõttes.
Senine kogemus põgenikega on kapo seisukohalt on vastuoluline. Ligikaudu pooled vastuvõetud põgenikest on Eestist lahkunud. Äramineku peamiste põhjustena mainitakse väikesi sotsiaaltoetuseid, islamikogukonna puudumist ning teisi kultuurilis-religioosseid põhjuseid.
Kuigi enamik põgenikest tõenäoliselt vabatahtlikult ei naase, on Eesti kohustatud nad tagasi võtma juhul, kui praegune asukohariik seda nõuab. See tähendab, et Eestis varjupaika saanud põgenikud jäävad Eestiga
seotuks hoolimata sellest, et nad on praegu Eestist eemal.
Mõnevõrra paradoksaalselt on kapo täheldanud, et motivatsioonipuudust põhjustavad muu hulgas ka eelmainitud sotsiaaltoetused. Kuigi toetused on Eestis suhteliselt tagasihoidlikud, ei ole neil otsest ajalist
piirangut, mis aga ei innusta valdavalt madala haridustasemega,
ka kirjaoskamatuid põgenikke loobuma toimetulekutoetustest pikemaajalise, tuleviku heaolu nimel.
See omakorda suurendab nii esimese kui ka teise põlvkonna sisserändajate kapseldumist, sotsiaalset haavatavust ning sealt edasi ka vastuvõtlikkust radikaalsele ideoloogiale.
Seni vastuvõetud sõjapõgenikud ei ole oma tegevusega ohustanud Eesti riigi julgeolekut. Paraku ei ole enamik põgenikest siiski ühiskonda sulandunud. Vähestel on püsiv töökoht. On põgenikke, kes peavad
Eestit moraalselt vastutavaks teel Euroopasse läbielatud raskuste eest. Mõningal juhul on esinenud rahulolematust pakutava tööga ning reaalsusele mittevastavat palgaootust. Positiivseks erandiks võib
pidada laste kiiret kohanemist kohalike tavade ja keskkonnaga.
Märkimisväärse lahkujate hulga taustal on alanud diskussioon, kas ja mida võiks riik teha teisiti. On pandud ette loobumist praegusest mudelist, mille kohaselt Eestisse saabunud sõjapõgenikud hajutatakse
üle Eesti mitmesse piirkonda.
Kaitsepolitsei hinnangul on hajutamine põhjendatud ja vajalik nii riigi julgeoleku kui ka põgenike endi huvides. See leevendab koormust piirkondlikule sotsiaal- ja haridussüsteemile, kuna ühte kohta ei koondu siis liiga palju abivajajaid, ning teisalt annab põgenikele võimaluse kiiremini sulanduda kohalikku ellu.
Varasem praktika teisest kultuuriruumist põgenikega näitab, et Eesti mõistes suuremates linnades nagu Tallinnas, Tartus ja Pärnus kogukondlikult kooselamisega kaasnevad nii peredele kui ka riigile uued raskused. Rahvusvaheline kogemus on näidanud, et kui ümberasujal on võimalik hakkama saada oma kogukonnas ilma vajaduseta kohaneda uues
keskkonnas kohalike oludega ning esialgu ka riigiga suhtlemata, siis kasvab oht suletud kogukonna tekkeks ja segregatsiooniks.
Juhul kui suletud kogukonnas järgitakse päritolumaa kombeid ja tavasid, mis lähevad vastuollu Eesti õigusruumiga, muutub sisuline lõimumine väga ebatõenäoliseks ning nende inimeste elukorraldus ei ole enam sisuliselt ühenduses Eesti põhiseadusliku korraga. Sellist asjade käiku tuleb riigil vältida.
