Väikelinnas elav 17-aastane Kaarel oli veetnud aastaid üksipäini arvuti taga istudes. Arvutile pakkusid vaheldust peod, kus Kaarel proovis vanemate äraolekul ka uimasteid. Tihti leidsid Kaarli noorem vend või tema ema tuba kraamides kanepipiibu või paberinutsakuid kahtlase lehepuruga. Vanemad vaid noomisid poissi, kuid midagi tõsisemat ette ei võtnud. Tähelepanuta jäänud poiss muutus järjest eraklikumaks ning veetis arvutis mõnikord ühtejärge kolm ööpäeva, kuni väsimusest kokku kukkus, kirjutab Pealinn.

Vahetult enne ülemöödunud jõule tabas koju tulnud vanemaid šokk: alasti Kaarel istus läbinüsitud veenide ja torgitud kaelaga diivanil vereloigus. Läheduses lebas kipsinuga, millega ta oli proovinud enesetappu teha. Kohale kutsutud kiirabi tuvastas, et Kaarel oli tarbinud ka tugevaid rahusteid. Oleksid vanemad veidi hiljem koju jõudnud, oleks poiss juba surnud, seekord õnnestus arstidel noormees päästa.

Pärast elule turgutamist sattus Kaarel psühhoneuroloogia kliinikusse, diagnoosiks kanepist tingitud psühhoos. Noormees tunnistas, et kuulis oma peas hääli, kes järjest nõudlikumalt käskisid tal ennast tappa. Haiglas tuli ette, et Kaarel peksis vihahoos seinu. Ise oli ta sel ajal justkui unes, millest siis jahmatuse ja piinlikkusega ärkas.

Paar aastat hiljem on Kaarel kosunud ning õpib kutsekoolis eriala, mis talle meeldib. Tal näib minevat hästi, kuid seda vaid ravimite hinnaga, mida ta elu lõpuni iga päev võtma peab. Kaarlile on määratud ka invaliidsus, mille tõttu ei saa ta näiteks kunagi autojuhiluba.