Muuli ütles Raadio 2 saates "Olukorrast riigis", et tema jaoks on nendes dokumentides huvitavad peamiselt kaks asja. Esiteks see, mida USA diplomaat on pidanud vajalikuks oma kodumaale teatada. "Vaadake suursaadik on mingis mõttes nagu ajakirjanik - ta edastab oma välisministeeriumile seda infot, mida välisministeerium tahab teada saada ja mida saadik ise oluliseks peab. Ta teeb mingi valiku sellest, mida ta kuuleb ja mida ta näeb. Ja minu jaoks on oluline see, mida USA saadik tähtsaks pidas Eestis."

"Saadikul pole selliseid piiranguid nagu ajakirjanikul - mahupiirang ja oht, et keegi ta väidete pärast kohtusse kaebab - seetõttu on sellised memod ka palju mahlakamad ja intrigeerivamad kui ajalehetükid," lisas Muuli.

Teine asi, mida ajakirjanik Muuli soovis rõhutada, on see avameelsusaste, millega Eesti poliitikud USA saatkonnaga suhtlevad

"Mu meelest on see väga avameelne suhtlusvorm. Kui ma vaatan Toomas Hendrik Ilvese jutuajamisi USA saadikuga, siis on ta ennast väljendanud väga otsekoheselt, väga avameelselt ja väga värvikate kujunditega. Ma ei kujutaks päris ette, et USA president, näiteks George W. Bush, tuleb Eesti saadikuga kohtumisele ja ütleb, et teate see Bill Clinton, ta topib oma sigareid igasugustesse kohtadesse ja see Monika-asi on mind täiesti oksele ajanud ning ma lihtsalt seetõttu kandideerin, et ma ei taha seda Bill Clintoni varju näha, sest ta kannab mingit mentaliteeti. Selles mõttes on Eesti presidendi väljendid muidugi väga avameelsed, ütlen ma viisakalt, ja üsna tugevad ühe Eesti endise presidendi (ja ühe memo ajal veel ka ametis oleva presidendi) suhtes," selgitas Muuli.

"Samas ei leia nendes väljaütlemistes midagi, mis sisuliselt ei kattuks Ilvese avalike seisukohtadega," tunnistas ajakirjanik lõpetuseks.